Majandus- ja korruptsioonikuritegudega on tihtilugu nõnda, et tavainimene end kannatanuks ei pea, kui teda pole just mõnda püramiidskeemi või telefonikelmi ohvriks meelitatud.
Kui 1990-ndatel teenisid kuritegelikud grupeeringud oma raha ennekõike väljapressimise, n-ö katusepakkumise ning salaviina- ja sigaretiveoga, siis tänapäeval sellise tegevusega enam piisavalt ei teeni. „Riik on tugevamaks saanud,“ ütleb keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere. Aga sellest ajast on pead tõstnud n-ö valgekraede kuritegevus, mis peitub legaalse tegevuse taha ja mida on keerulisem tuvastada ja tõendada.
Valgekraede majanduskuritegusid on tavainimese pilgu järgi ilmselt kahte liiki. Näiteks viimatine Eriali hoiu-laenuühistu kaasus, mis on praegu ka kohtumenetluses, on sedasorti juhtum, kus otsene ohver tunnetab oma kaotust väga selgesti. Igast eluvaldkonnast kliente paigutas oma sääste laenuühistusse, uskudes selle pidajate juttu 16% tootluse kohta. Selgus, et kõik oli bluff ja nende raha on läinud.
Teine lugu on mastaapsemate kuritegudega, nagu rahapesu või soodustuskelmustega, kus summad on palju suuremad, kuid tegeliku ohvrina ei tunne end keegi, kannatanuid justkui ei paistagi olevat. Kelle tagant siis varastatakse?
Loe artiklit Eesti Päevalehest.