Nad kardavad, et nende teguviis ei leia toetust.
Nad kardavad, et neid ei kuulata ega märgata.
Nad kardavad, et neid hakatakse taga kiusama.
Nad kardavad, et nad vallandatakse ning neid ei usalda enam keegi.
Nad kardavad, et neid peetakse kohtlasteks.
Nad kardavad, et perekond ja sõbrad jätavad nad maha.
Nad kardavad, et nad leiavad ähvarduskirja oma postkastist.
Nad kardavad, et nad sildistatakse koputajateks.
Nad kardavad, et nad jäävad üksi.
Kes nad on?
Sel aastal juhatab kehtima hakkav teavitaja (ka vihjeandja, vilepuhuja) kaitse seadus meid uude ajajärku, mis tähistab hapnenud organisatsioonikultuuri järkjärgulist asendamist värskema tõlgendusega. See eeldab julgust kõrvale heita iganenud müüdid ning enesekindlust liikumisel usaldavama ja läbipaistvama ühiskonna poole. Kolmkümmend aastat kestnud vabaduse üheks negatiivseks kõrvalnähuks on töösuhetes aset leidvatest rikkumistest möödavaatamine. Võimusuhetele toetuvad taunitavad olukorrad, mis vahetult ei riiva ja millel puudub igaüht puudutav mõju, ei ole pälvinud hukkamõistu.
Ministeerium, ülikool, teater – siinkohal pole määrav, mis seal juhtus, murelikuks teeb hoopis kõrvaltvaatajate reageerimisviis. Kas teavitajale lüüakse hingekella või liigub ühiskond süvenemise ja mõistmise abil edasi? Eetilistel kaalutlustel tegutsevat ausat teavitajat ei sunni tegudele poolehoiu otsimine ega kuulsuse saavutamine, vaid kodanikukohustus sünkroonis moraalse kompassiga. Hirmu ajel loobumine tähistab aga vabaduse ideaalist kantud väärtuste kahanemist, muudatuste tühistamist ning vastutamatuse elushoidmist.
Miks väärtustada neid, kes julgevad välja astuda?
Sest nad teavad, et tõe rääkimine on riskantne ja ennastohverdav kaalutlusotsus, kuid tasub alati ära.
Sest nad on valmis väärtuste ja muutuste nimel kannatama.
Sest nad ei lase ringkaitsel ega jõujoontel ennast heidutada.
Sest nad usuvad, et nende motiive mõistetakse ja neid ei jäeta sellel teekonnal üksi.
Sest iga riik ja organisatsioon vajab oma hea käekäigu säilitamiseks kangelasi.
Just nii kirjutas vihjeandmisest ühingu juhatuse esimees Steven-Hristo Evestus ajalehe Sirp Vabaduse plats kolumnis.
Nädalavahetusel ilmus ajalehes Postimees ühingu teavitustöö eksperdi Kersti Ringmetsa arvamusartikkel vihjeandmise keerukusest ja olulisusest. Avaldame artikli täismahus.
Sel aastal keskendub ühing Korruptsioonivaba Eesti vihjeandmise temaatika tutvustamisele koolinoorte hulgas. Esiti ei tundu teema eriti keeruline. Lasteaeda minevale lapsele öeldakse kodus, et kui keegi midagi halba teeb, siis räägi õpetajale. Tegelikkuses ei ole aga elu nii mustvalge ja vihjeandmise teemat on meie inimestel ajalooliselt ja kultuuriliselt sageli vägagi keeruline juurteni aktsepteerida. Ainuüksi õige ja kõigile üheselt mõistetava väljendi leidmine on paras peavalu. Inglise keeles on kõik selge. Väljendit whistleblower (vilepuhuja) kasutades on kuulajatel kohe pilt ees, millest räägitakse.
Meil on aga lugu keerulisem. Eesti Keele Instituudi keelekoolis on Maire Raadik arutlenud vihjeandja nimetuse üle ja kirjutab, et ühest vastet ingliskeelsele whistleblower’ile eesti keeles ei ole. Korruptsioonivastases seaduses on öeldud «teavitaja», andmekaitse ja infoturbe veebisõnastikus «alarmeerija», Euroopa Liidu asutuste terminibaasis «rikkumisest teataja». Lisaks on meil ju veel ka sõnad, nagu «pealekaebaja», «keelekandja», «koputaja» või «kits». Ja siit see segadus algabki, katsu siis paari sõnaga kuulajale asi selgeks teha. Ometi on tegemist hädavajaliku teemaga.
Esiteks olgu öeldud, et Maire Raadik soovitab oma kirjatükis kasutada siiski nimetusi, nagu «informeerija», «vihjeandja» või «vihjaja». Mille kohta siis ja kellele vihjata? Siingi pole kahjuks lihtsat ja alati töötavat rusikareeglit anda. Nii nagu enamikku inimestevahelist suhtlust puudutav, tuleb ka vihjeandmise puhul lähtuda sageli n-ö kõhutundest või aimdusest. Sageli on asjad paberil korras, aga asjaosalistele ja kõrvalseisjatele jääb ikkagi mõru maik suhu. Küll aga saab vihjeandmist seletada näidete abil, lootes samal ajal inimeste sisemisele moraalikompassile ning õiglustundele, mis vajadusel õigel hetkel alarmi käivitaks.
Kindluse mõttes tasub aga paar rasvaseks tehtud reeglit siiski must valgel kirja panna. Vihjeandmine on sageli kõige tõhusam viis väärtegu või isegi kuritegu päevavalgele tuua. Kui tegemist on kokkuleppelise vääritu teoga, kus käsi peseb kätt ja mõlemad osapooled tehtust kasu saavad, on selle avastamine kolmandatele osapooltele raske, vahel pea võimatu. Enamasti kahjustab selline sahkermahker aga paljusid kõrvalseisjaid. Kui eelmisel aastal mõistis kohus altkäemaksu võtmises süüdi suure jaeketi hankespetsialisti, oli see korruptsioonikuritegude uurijatele suur võit. See võit oleks aga tulnud kiiremini, kui kahtlustest ettevõtte juhtkonnale varem teada oleks antud. Nüüd aga suudeti susserdamisele piir panna, kui hinnanguliselt oli süüdimõistetu altkäemaksu saanud rohkem kui poole miljoni euro ulatuses. Võime kindlad olla, et selle raha maksime toidupoes käijatena kaudselt kinni kõik meie, tavalised ostjad.
Niisamuti on näiteks spordikorruptsioonis kannatajaid palju rohkem kui ainult ebaausa sportlase lähikondsed ja toetajad. Kui tegemist on riigi esindusvõistkonda kuuluva sportlasega, kannatab tema ebaaususe tõttu kogu riigi maine.
Seetõttu on vihjeandmise olulisusest ja olemusest rääkimine tähtis. Sel Töötame Korruptsioonivabas Eestis selle keerulise ja mitmekihilise teema avamiseks õpetajatele välja lihtsad ja mängulised õppematerjalid. Teeme need tasuta kättesaadavaks juba käesoleva aasta augustis-septembris ning loodame läbi külalistundide kõigile soovi avaldanud õpetajatele ka toeks olla. Ikka selleks, et korruptsioon meie riigi arengut ei halvaks.
Vihjeandmise teemal on täienenud ka meie koduleht.