Riigikogu korruptsioonikomisjoni esimees Andres Anvelt rääkis Võrumaa Teatajale, mis on korruptsioon ja kuidas selle narkomaaniaga sarnaneva nähtusega võidelda.
Andres Anvelt, seletage lihtsas keeles, nii et ka tädi Maali aru saaks, mis on korruptsioon.
AA: Korruptsioon pole kindlasti ainult see, mis kirjas karistusseadustikus. Võib öelda, et see on sotsiaalne nähtus. Lihtsam on öelda, mis ei ole korruptsioon. Kõige lihtsamas keeles väljendatuna on see avaliku teenuse aus pakkumine ja avalikus suhtes aus käitumine.
Mida see aus käitumine tähendab?
AA: See tähendab seda, et avaliku teenuse pakkuja peab käituma õiguspäraselt ja õiglaselt. Otsuseid ei tehta isiklikust või erakondlikust huvist tulenevalt. Näiteks kui keskvõim eelistab neid omavalitsusi, kus on võimul nende oma erakond, siis see loob ebavõrdse olukorra ega ole kindlasti aus käitumine.
Võrumaa Teatajas oli hiljuti juttu Lõuna-Eesti haigla haldusjuhist Jaak Kokkast, kes on ühtlasi ehitusettevõtte Selista juhatuse liige. Haiglas on parajasti käimas riigihange, mille kaks sõelale jäänud pakkujat on Semuehitus ja Tartu Merko, mille allhankija on olnud Selista. Kokka on hankekomisjoni liige ja tal on võimalus teha kõik, et võidaks tandem Merko-Selista. Kuidas hindate, kas see on korruptsioon?
AA: Kindlasti ei ole see läbipaistev käitumine. Kas see ka karistusseadustiku mõttes korruptsioon on, peaks selgitama uurimine, kuid seda võib öelda küll, et esmapilgul võib siin korruptsiooniriski olla küll. Aus käitumine ei ole see, kui tegutsetakse avalikus ruumis erahuvides.
Teine näide. Võrumaa Teataja paljastas hiljuti Selista juhi Indrek Klampe lähedased suhted Võru kriminaalteenistuse juhi Meelis Saarepuuga. Päev pärast artikli ilmumist korraldas Saarepuu naine, sama prefektuuri majanduskuritegude uurija Võrumaa Teataja toimetuses läbiotsimise. Kuidas kommenteerite?
AA: Siin tundub kahtlaselt palju kokkusattumusi …Politseijuhina ma kindlasti sekkuks asja selgitamisse, kui selline versioon on püsti pandud. Nii paljud kokkusattumused võivad kahjustada uurimise mainet. Selliseid kahtlusi võiks maandada näiteks distsiplinaarjuurdlusega.
Veel üks näide. Võru endine maavanem Ülo Tulik on mitmel moel soodustanud oma väimehe, Selista juhi Indrek Klampe ettevõtlust. Tuliku maavanemaks oleku ajal sai Klampe erastada endisel tööstusalal seitse hektarit maad, sealsed suvilaomanikud ei saanud aga isegi kümmet ruutmeetrit. Linnapeana sõlmis ta oma väimehega tehingu, millega linn ostis Klampelt ära selle piirkonna tänavatealuse maa, kohustudes ehitama sinna tänava. Mida sellest arvate? Ülo Tulik ise ütleb, et soodustas ettevõtlust.
AA (naerdes): Ei no ettevõtlust peab muidugi ka soodustama, aga teisalt peab inimesi võrdselt kohtlema. Mina pöörduks nende suvilaomanike asemel halduskohtusse. Midagi ei ole teha, Eesti on kohati külakogukond, see on meie häda ja viletsus. Riske on palju. Teistpidi paneb see jälle suurema lootuse sellele, et korruptsiooni mõistetakse laiemalt.
Milline oleks õige, aus käitumine, kui ametnikul tuleb langetada otsus tema enda sugulasse või hõimlasse puutuvas asjas?
AA: Avalik teenistuja peab end kohe ja valjuhäälselt sellest protsessist taandama. See on euroopalik norm. Kuid Eestis pigistatakse tihti sellistes asjades silm kinni.
Võrumaa Teataja on korruptsioonihõngulised lood lahti kirjutanud. Mis nüüd edasi juhtuma peaks?
AA: Prokuratuur võiks artiklite põhjal uurimist alustada. Sellistes asjades on vaja täit selgust, seda nii ühele kui ka teisele poolele.
Nii et siin oleks, mida uurida?
AA: Jah, neid süüdistusi tuleks kindlasti uurida, et asi selge ja lõplik oleks.
Ülo Tulik ise ainult naerab nende artiklite peale ja ähvardab kohtuga.
AA: Kohtusseminek on tema õigus ja lausa kohustus, et kaheti mõtlemist ei oleks. Ajakirjandus peabki riskidele tähelepanu juhtima, siis on tal kaalu ja teda on raske vaigistada.
Kuidas korruptsioonivastast võitlust tõhustada?
AA: Kaitsepolitsei uurimisalluvus võiks laieneda. Olen aru saanud, et justiitsministri ja siseministri kava kaitsepolitsei õigusi suurendada selles suunas liigubki.
Praegu vist ongi probleem selles, et kaitsepolitsei saab uurida vaid viit suurimat omavalitsust?
AA: Ka praegu ei keela miski kaitsepolitseil Võru või kas või Kükametsa valda uurida. Uurimisalluvuse määrab prokurör ja kui prokurör leiab, et politseil tekib mingit kriminaalasja uurides huvide konflikt, siis ta võib anda selle kriminaalasja uurida kaitsepolitseile. See, et kaitsepolitsei vaid viit omavalitsust uurib, on rohkem poliitiline kokkulepe.
Kuid kaitsepolitsei ise Võru linnapea suhtes uurimist alustada ei saa?
AA: Uurimise alustamise otsustabki prokurör. Kui prokurör teeb vastava otsuse, siis saab.
Räägime korruptsioonist üldisemalt. Kus seda kõige rohkem on? Kas Tallinnas?
AA: Üldiselt on nõnda, et mida suuremad on omavalitsuse eelarved ja kokkupuuted ettevõtlusega seotud otsustega, seda suurem on korruptsioonioht. Piirissaarel on oht palju väiksem kui Tallinnas. Eriti suur korruptsioonioht tekib neis omavalitsustes, kus võimu ei jagata ühegi koalitsioonipartneriga. Kus on ainuvõim, seal on ka koalitsioonisisene sotsiaalne kontroll väiksem. Kui ainuvõim kestab väga pikalt, hakkab toimuma ametkonna politiseerumine. Nad pannakse sõltuvusse otsustusprotsessist ja see on korruptsiooni soodustav tegur. Kui kuulud mingisse kogukonda, siis on väga raske „ei” öelda.
Liiguvad jutud, et Tallinna linna ametnikke lausa sunnitakse Keskerakonda astuma.
AA: Päris vallandamise osaliseks nad keeldumise korral ei pruugi saada, aga Tallinna volikogu korrakaitsekomisjoni esimehena kurtsid mõned linnaametnikud seda minulegi. Kolleegid olid soovitanud, et nad erakonda astuks. Sarnaseid jutte olen kuulnud ka Ida-Virumaal.
Sotsiaaldemokraadid olid lühikest aega koos Keskerakonnaga Tallinna valitsejad. Miks liit Eesti kõige korruptsioonialtima linnavalitsusega lagunes?
AA: Meid hoiti otsustusprotsessidest suhteliselt eemal. See polnud koalitsioon võrdsetel alustel. Normaalne oleks olnud, kui linnapea ja volikogu esimehe positsioon oleks jagunenud koalitsioonipartnerite vahel võrdselt. (Naeratades.) Vastasel juhul ongi väga puudli tunne. Sotsiaaldemokraatidele andis koalitsioon Keskerakonnaga kohaliku täitevvõimu kogemuse, aga oma eesmärke me ei saavutanud.
Kas korruptsiooni on võimalik ka täielikult ühiskonnast välja juurida?
AA: Olen võrrelnud korruptsiooni narkoäriga. Kummalgi ei ole vaid üht poolt. Pakkumine on vaid siis, kui on olemas ka nõudmine. Korruptsioonil on nagu narkoärilgi mõlema poole huvitatus, mida sügavalt varjatakse. Üks soodustav tegur on ka see, et avalik sektor on liigset õhku täis. Kõiksugu rägastikest on raske läbi murda, lihtsam on kiirete lahenduste eest maksta. Ja kui oled kord juba ebaausale teele asunud, siis on raske katkestada.
Kumb on narkomaan – kas see, kes raha maksab, või korruptant?
AA: See, kes maksab, on ju ka narkoäris narkomaan. Avaliku võimu esindaja, kes pakkujana käitub, on pigem nagu narkodiiler. Kuid erinevalt narkoärist on sõltuvus mõlemal poolel. Õnneks aasta-aastalt korruptsioon siiski väheneb. Seda mõjutab nii uue põlvkonna pealetulek kui ka hirm vahelejäämise ees. Tänasel päeval on avalikkuse hukkamõistul korruptandile palju suurem mõju kui õiguskaitseorganite karistusel. Meedial on siin väga oluline roll mängida, nii-öelda JOKK skeemide osas. See, kuidas üks ametnik korruptsioonisüüdistustele reageerib, näitab tihtipeale ka juba mõndagi.
Ajakirjandus peaks siis ikkagi korruptsioonikahtlased lood avalikustama?
AA: Muidugi! Avalikustamine on parim relv. Minu meelest on ajakirjandusel korruptsiooni välja juurimisel väga suur, üks kandvaid rolle ühiskonnas. Ajakirjandus ju võimendab ja kujundab avalikku arvamust. (Naerdes.) Kui ajakirjandus kirjutaks päevast päeva, et korruptsioon toetab ettevõtlust, siis ühel päeval hakataksegi seda uskuma. Paljastav toon paneb ka avalikkuse korruptsiooni kriitilisemalt suhtuma.
Võrumaa Teatajale on ette heidetud, et lõhume korruptsioonist kirjutades kogukonda …
AA: See on sarnane vanglamentaliteediga! Koputaja tuleb kohe kõrvaldada, et hoida vanglaseltskonda ühtsena. Tüüpiline nõukogude mentaliteet, millel ei tohiks tänases ühiskonnas kohta olla. Korruptsioonist lausa peab kirjutama, sest see on sotsiaalne nähtus, seda ei saa ainult kohtulabidaga välja juurida.
Olete Riigikogu vastloodud korruptsioonikomisjoni esimees. Kuidas selle komisjoni nimi täpselt oligi?
AA: Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon.
Tuleb siis uus korruptsiooniseadus? Mis seal muutub?
AA: Uus seadus on vanast tunduvalt edumeelsem. Praegune seadus on ajanud korruptsioonivastase võitluse väga formaalsele tasemele. Selle järgi on isegi riigiasutuse uksevalvur avalik teenistuja. Peale selle toodab tänane seadus massiliselt majanduslike huvide deklaratsioone, mida keegi ei jõuagi sisuliselt kontrollida. Uus seadus piirab ametiisiku nimetust, kontrollitakse vaid otseseid otsustajaid. Muutub ka majanduslike huvide deklaratsioonide koostamine. Uus variant näeb ette, et deklaratsioonide andmebaas on avalik. Mulle väga meeldib, et nüüd on ka avalikkusel võimalik riigiametnike majanduslikel huvidel silma peal hoida. Näiteks kui riigiametnik sõidab ringi Porsche-ga, siis on igaühel võimalik kontrollida, kas ta teeb sellega proovisõitu või on see aeg proovimiseks liiga pikk. Väga loodan – idealist, nagu olen – et see aitab avalikkuse huvi ka selle teema vastu äratada.
Alustasime tädi Maaliga, lõpetame ka tädi Maaliga. Mida saaks tädi Maali korruptsiooni vastu ette võtta?
AA: Tädi Maali ei tohi karta korruptandist teada anda! Mõni tädi Maali ehk mõtlebki, et kogukonna kooshoidmise nimel on vallavanemal vaja susserdada. Aga see on vale, korruptsiooni ei õigusta miski, see on vargus meie kõigi tagant. Soovitan tädi Maalil suhtuda korruptsiooni nii, nagu ta enda poeg oleks narkomaan, kes vajab kiiret ravi.
Allikas: vorumaateataja.ee