Valitsusliikmetel ei ole õigust võtta üle õigusemõistja rolli ega seda oma väljaütlemistega mõjutada, kirjutab tänases ajalehes Postimees MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Steven-Hristo Evestus.
Ajal, kui riigi peaprokuröri kohusetäitja on oma jätkamise eesmärgina sõnastanud organisatsiooni töörahu säilitamise, on seda juba mõnda aega üritanud kõigutada mitu valitsuse liiget. Tuleb tänada õnne ja kindlameelsust, sest Eesti Vabariigi õiguskaitseasutused on kasvatanud enesele juba piisavalt paksu naha, et sellistest süüdistustest oma igapäevases tegevuses üle olla. Mõtlema paneb tekkinud olukorras aga asjaolu, et oluline osa kriitilisest meelehärmist kuulub siseministrile ehk ministrile, kelle valitsemisalas on uurimisasutused ja kuritegude kohtueelne uurimine. Heidaks seeläbi sama minister ju endale otsekui ette, et kontroll on kadunud ja tema valitsusalas sünnivad ebaseaduslikud tegevused. Julgemad ei lase sel tühjal sisul end häirida, nõrgemad valivad aga turvalisemate toimimisvõtete kasuks.
Korruptsioonikuritegude uurimine on ühe endise keskmise idabloki riigi jaoks väljakutse – seda nii täna kui ka homme. Eesti on oma väljakutsega seni kenasti hakkama saanud ning eks seda tõesta ka meie paiknemine rahvusvahelise korruptsioonivastase organisatsiooni Transparency International 2018. aasta korruptsioonitaju indeksi 18. kohal. Olgu see tõestuseks sellest, et avaliku võimu kuritarvitamine omakasu eesmärgil on juba aastaid luubi all olnud ning sellevastane võitlus efektiivne. Avaliku sektori korruptsiooni vähendamiseks on vaja kätt pulsil hoida, ja vaja on ka jätkuvaid reforme, mis suurendavad otsuste tegemise ja seadusloome läbipaistvust, hoiavad erahuvid avalikust võimust lahus ning aitavad kaasa sotsiaalse kontrolli edendamisele. Ühiskonna seisukohalt olulised teemad on ka õiguskaitsesüsteemis alati luubi alla võetud.
Valitsusliikmete hoogustuva sõnumi seisukoht on, et õiguskaitse reageerib madala kättemaksu motiivil ja/või poliitilisse debatti sekkumise ja selle segamise eesmärgil. Kuigi tõsiselt võetavad argumendid ja käegakatsutavad tõendid puuduvad – tegemist ju vaid kondise retoorilise võttega –, kaasneb selliste tegevustega alati kõrgeimale võimukandjale ehk oma riigi kodanikule levitatav ebakindlus ja -usk. Mis omakorda viib aga laiema usaldamatuseni – näib, et keegi ei tegele minu probleemiga ning tegevuse määravad alatud võimumängud ja aimatavad seosed.
Selliste valesõnumi kandjatel saab olla vaid üks madal eesmärk – kahandada usku toimivasse seisundisse jõudnud õigusriiki ning selles tehtavatesse sõltumatutesse protseduuridesse ja menetlustesse. Samas jäetakse mugavalt tagaplaanile, et politsei ja prokuratuuri olulisemad toimingud kohtueelses menetluses on alati vaidlustatavad ja seotud sageli kohtupoolse kontrolliga. Lõppastmes saab süüküsimuse üle otsustada vaid kohus.
Just sel põhjusel ei saa olla valitsusliikmetel kui täidesaatva võimu esindajatel õigust võtta üle õigusemõistja rolli ega seda oma väljaütlemistega mõjutama ega kahjustama hakata. Vastupidine olukord tekitab tõsise põhiseadusliku defitsiidi võimude lahususe ja tasakaalustatuse järgimisel. Tahame jätkuvalt elada riigis, kus avaliku võimu teostamisel oleks selged ja konkreetsed piirid ning mis alluks sõltumatute kohtute ja organite kontrollile.
Kriminaalmenetlust reguleeriv seadus nõuab, et kuriteo toimepanemisele viitava teabe korral tuleb uurimisasutusel või prokuratuuril algatada kriminaalmenetlus. Selline teave peab olema kontrollitud, analüüsitud ning selle pinnalt peab esinema põhjendatud kahtlus, et toime võidi panna kuritegu. Seega tuleb siinkohal hinnata ja austada menetlustiimi sõltumatust vastavate otsuste tegemisel, kuhu ei mahu tellitud tegutsemisruum. Sisuline eeltöö on üks oluline osa sellest protsessist, seda eriti keeruliste korruptsiooni- ja majanduskuritegude tuvastamisel. Seejärel on oluline, et oleks tagatud uurimist teostava organi sõltumatus ning vabadus seda ohustavatest rünnakutest.
Oleme jõudnud olukorda, kus politsei peadirektor peaks siseministrit veenma selles, et viimase erakonnaga seotud valitsusliikme valitsemisalas võidi toime panna kuritegu, ning paluma selleks menetlusluba. Milline oleks õigusriigis lubatav ja ministrile vastuvõetav alternatiiv? Kas kriminaalmenetluse alustamata jätmine kuriteotunnuste esinemisel oleks seaduslik? Kui see oleks ebaseaduslik, kas siis valitsusliige nõuab oma allasutuselt ebaseaduslikke tegevusi, ootab ebaseaduslikke menetlusotsuseid? Kas sellisel juhul juba iseenesest ei ole tekitatud tegelikku ohtu avaliku võimu ärakasutamise juhtumite sõltumatule uurimisele? Kas valdkonna eest vastutav minister soovib, et menetlusotsused sünniksid valikuliselt, s.o poliitilist kuuluvust arvestades? Kas kuritegude menetlemisel nähakse puudusi vaid olukordades, mis seotud vaid enda ambitsioonide elluviimise ja põrumise välistamisega (vt avalikku debatti puudulike rahapesu-uurimiste teemal)?
Käesoleval juhul näib, et valitsusliikmed taipavad küll rahapesukuritegude menetlemise efektiivsuse tõstmise vajadust, kuid tahaksid pärssida demokraatliku õigusriigi seisukohast teise olulise kuriteoliigi – korruptsioonikuritegude – uurimist ning suunata uurimisi erakondlikest huvidest lähtuvalt. See on ohu märk ja on üldteada, et riikides, kus nimetatud kuritegude avastamine on madal, on korruptsioon ja rahapesu jõudnud oma juured ajada ka avalikku sektorisse. Seega jääb vaid paar võimalust: valitsusliikmete vastavad positsioonid on tingitud kas kuriteokahtluste varjamise soovist, hirmust või lihtsast rumalusest. Arusaamatuid vasturääkivusi igal juhul jagub.
Kaalutlev ühiskonnaliige, eriti valitsusliige peaks mõistma, et riiklike institutsioonide sõltumatuse käsitlus nende tööd reguleerivates seadustes ja eeskirjades ei ole vaid näiline aususe illustratsioon. Tegemist on kaitsemüüriga sekkumiste ja mõjutuste eest, mida praegu üritatakse teadlikult kõigutada. Sekkumisel võivad olla tõsised tagajärjed – argliku loomuga ametnikud võivad sellele alluda, hirmust kanged keskastme juhid sellest tulenevalt korraldusi jagada ning selliselt stabiilne pinnas tasapisi kõikuma hakkabki.
Praegu on rünnatud prokuratuuri tõsise korruptsioonikahtluse uurimisel. Valdkonnas, kus kahtlus on üles kerkinud, ei suuda vastutav minister pidada avalikkusega ausat ja tõsiselt võetavat diskussiooni. Olukorras, kus tuleks anda aeg ja ruum sõltumatule ja segamatule uurimisele, annab osa valitsusest signaali, mis kuulutab õigusemõistmise õõnestamist ja katsub mõjutada selles osalejaid. Unustatakse, et õigusemõistmise eesmärk ei ole kellelegi poliitilise poolehoiu kasvatamine või vähendamine, vaid kuriteo toime pannud isiku süü kindlakstegemine ja karistuse mõistmine, ning teatud juhtudel teistel viisidel õigusrahu saavutamine ja üksikjuhtumile sobiliku lahendi leidmine. Õiguskaitsja ja õigusemõistja ei ihka poliitilist tunnustust ega heakskiitu, tal puuduvad selleks ambitsioonid, tema otsuste sisu ei tohi määrata tema käekäiku.
Miks peame uskuma kriminaalmenetluse tulemusse ja selles kasutatud vahendite seaduspärasusse? Aga sel põhjusel, et kõik menetlusega seonduv on alati kontrollitav ja vaidlustatav, olgu siis kõrgemalseisva prokuröri, kõrgema astme kohtu või õiguskantsleri poolt.
Lõppkokkuvõttes on see Eesti Vabariigi kui iseseisva ja sõltumatu demokraatliku riigi kodaniku privileeg saada oma murele lahendus sõltumatult ja seaduse piires tegutsevalt õiguskaitsjalt ja/või õigusemõistjalt. Sellise privileegi äravõtmine või selle efektiivsuse vähendamine ei kuulu aga ühegi valitsusliikme tööülesannete hulka ega pädevusse. Kõik vastupidine on vaba riigi kodaniku õigusi kahjustav ja riigi toimimise aluspõhimõtteid tõsiselt ohustav tegevus.
Ühing Korruptsioonivaba Eesti on rahvusvahelise korruptsioonivastase liikumise Transparency International esindaja Eestis.