Praegu kehtiv erakonnaseadus seab erakondadele kohustuse kampaaniaaruannetes iga kulu juures nimetada selle tegemise kuupäeva, makse saaja, makse aluseks oleva arve numbri, summa ning selgituse, kirjutab Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Asso Prii.
Paraku ei anna selline aruandluse viis võimalust hinnata, milline on nö tulu-kulu suhe ehk teisisõnu: millise hulga plakateid, teenusetunde või eetriminuteid üks või teine erakond on saanud konkreetse ühikuhinnaga. Juriidiliste isikute annetuse keelustamise järel eksisteerib aga risk, et ettevõtted võimaldavad erakondadele teenuste või toodete soetamisel soodustusi ning seeläbi „annetavad“. Ilmselgelt turuhinnast kõrvale kalduvate tehingute puhul aga oleks võimalik vastavatel järelevalveasutustel põhjalikumalt süveneda sellise tehingu hinna kujunemisloogikasse. Seepärast leiab Korruptsioonivaba Eesti, et on vaja nõuda erakondadelt kulutatud raha eest saadu täpsemat kirjeldamist.
Vahetult enne 2011. aasta riigikogu valimisi tegi Korruptsioonivaba Eesti erakondadele ambitsioonika ettepaneku hakata paralleelselt kampaania finantsaruannetega pidama avalikkusele kättesaadavat ülevaadet kampaaniaga seotud tegevustest. Ehk siis kirjeldama perioodiliselt ja kuupäevaliselt, milliseid tegevusi on erakond kampaaniaperioodil ette võtnud. Näiteks oleks tulnud ettepaneku kohaselt kirja panna see, millise sisuga trükiseid telliti, millist hinda nende eest maksti, kui palju neid saadi ning olulise elemendina see, millises piirkonnas need laiali jagati. Sellise aruandluse õigsuse tagamisel mängiks olulist rolli avalikkuse tähelepanu, kuna postkasti kukkunud reklaami kajastatust aruandes saaks kontrollida samahästi kui igaüks ning vajadusel juhtida tähelepanu, kui trükis, aga ka kampaaniakontsert või muu vastavalt ei kajastu.
Selge, et toona selle ettepanekuga ei nõustutud – kampaaniad olid planeeritud, raha (nii avalik kui ka varjatud) oli kulutatud ning käärid raporteeritud kulude ja elluviidud tegevuste kogumaksumuse vahel oleksid olnud ehk liiga märgatavad. Uute valimisteni on aga aega ning veel saaks planeerida kampaaniat nii, et selle kulutused saaksid kaetud lubatud vahenditest (mis on üsnagi piisavad) ning „puudujääv“ osa tehakse tasa sisulisema diskussiooni ja läbimõeldud valimisplatvormidega.