Euroopa Liidu rikkumisest teavitajate kaitse (nn vilepuhujate) direktiiv pidi tooma kaasa uue ajastu, kus väärkäitumisest rääkimine on turvaline ja soositud. Nüüd, viis aastat hiljem, küsib värske WAKE-UP projekti võrdlev aruanne kriitilise küsimuse: kas need seadused päriselt ka töötavad?
Uurides süsteemide rakendamist viies riigis – Itaalias, Rumeenias, Eestis, Lätis ja Poolas – koorub välja üllatav ja kohati isegi murettekitav pilt. Kuigi kõik riigid on nüüdseks direktiivi üle võtnud, haigutab seaduste ja igapäevase praktika vahel suur lõhe.
Rahvusvahelised peamised leiud: vaikuse kultuur ja valed ootused
Aruandest selgub, et kõikides uuritud riikides on teavitussüsteemid küll tehniliselt loodud, kuid nende tegelik kasutamine on oodatust märksa kesisem. Mida riikide võrdlus meile veel õpetab?
- Korruptsiooni asemel lahendatakse isiklikke tülisid: Direktiiv loodi raskete rikkumiste ja korruptsiooni paljastamiseks. Uuritud riikides domineerivad teavituste seas aga hoopis personaliküsimused, töökaaslaste vahelised konfliktid ja nn "protseduuriline müra" (näiteks antakse teada katkistest lambipirnidest või valgusfooridest). Tõeliselt põhjendatud ja tõsiste rikkumiste osakaal on kaduvväike.
- "Koputaja" stigma on endiselt elus: Üheks suurimaks takistuseks kõikjal on sügavale juurdunud kultuuriline barjäär. Eriti tugevalt tajutakse seda Ida-Euroopas, kus teavitajat nähakse sageli endiselt pealekaebaja või reeturina. Hirm sotsiaalse eraldatuse ja kättemaksu ees on sageli suurem kui seadusega pakutav kaitse.
- Kaitse piirdub vaid anonüümsusega: Kuigi tehnilised lahendused teavitaja isiku varjamiseks on paljudes asutustes heal tasemel, puuduvad peaaegu kõikjal reaalsed tugimeetmed. Süsteemne järelevalve kättemaksu üle on nõrk ning tasuta õigusabi või psühholoogiline tugi vilepuhujatele on pigem erand kui reegel.
Kuidas läheb Eestil? Oma teed minek ja süsteemne segadus
Aruanne toob Eesti puhul esile mitmeid unikaalseid ja kriitilisi kitsaskohti, mis teevad meie süsteemi kasutamise keeruliseks:
- Liiga kitsas fookus: Erinevalt paljudest teistest riikidest otsustas Eesti piirata teavitajate kaitse ainult EL-i õiguse rikkumistega. See tähendab, et puhtalt siseriiklikud probleemid (tavaline vargus, pettus, huvide konflikt või töökius) ei pruugi kaitse alla kuuluda. See tekitab töötajates tohutult segadust, sest tihti ei teata, kas nende mure üldse kvalifitseerub ametlikuks teavituseks.
- Detsentraliseeritud rägastik: Kui Itaalias ja Rumeenias on loodud tugevad kesksed asutused teavitustega tegelemiseks, siis Eestis puudub üks kindel järelevalveasutus. Teavitaja peab ise välja selgitama, milline riigiasutus (nt Keskkonnaamet, Finantsinspektsioon vms) tema teemaga tegeleb. Ei eksisteeri ka ühte keskset infoportaali, kust vihjeandja võiks otsida, kelle poole pöörduda.
- Karistuste puudumine: Kuigi Eestis on ette nähtud karistused kättemaksu ja konfidentsiaalsuse rikkumise eest, puuduvad meil sanktsioonid organisatsioonidele, kes lihtsalt keelduvad teavituskanalit loomast või ei pea kinni vastamise tähtaegadest.
- Nutikad lahendused Eestist: Siiski on meil ka edulugusid. Eesti aruandest tuuakse hea praktikana esile näiteks teavitaja identiteedi kaitsmist "maskeerimise" abil – info kontrollitakse üle rutiinse auditi või plaanilise kontrolli käigus, et keegi ei oskaks uurimist seostada konkreetse vihjega.
Seadusest üksi ei piisa
WAKE-UP võrdleva aruande põhiline sõnum on selge: seaduse vastuvõtmisest üksi ei piisa. Süsteemid töötavad vaid siis, kui inimesed neid usaldavad ja julgevad kasutada. Kuidas seda usaldust luua ning milliseid konkreetseid poliitikasoovitusi pakutakse nii valitsustele, tööandjatele kui ka kodanikuühiskonnale, saad lähemalt lugeda juba täispikast WAKE-UP võrdlevast aruandest siin!
Kaasrahastanud Euroopa Liit. Väljendatud seisukohad ja arvamused on üksnes autorite omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või rahastava asutuse seisukohti ega arvamusi. Euroopa Liit ega rahastav asutus ei vastuta nende eest.