Riigikogu hakkab edaspidi mõnevõrra rohkem avama komisjonides toimuvat, muutes komisjoni istungite protokollid sisulisemaks ja määrates kindlad reeglid istungite salvestiste säilitamise ja avaldamise kohta.
Neljapäeval algatas põhiseaduskomisjon vastava riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise eelnõu. Selle seletuskirja kohaselt otsustab iga riigikogu komisjon ise iga uue koosseisu alguses, kas istungid on reeglina kinnised või avalikud. Komisjon võib sõltuvalt arutusel olevate küsimuste iseloomust seda otsust muuta, kui muutmise poolt hääletab üle poole komisjoni koosseisust.
Uuesti viiakse sisse ka varem enamvähem sarnasel kujul kehtinud säte, mis näeb ette, et komisjoni istungi protokollis tuleb kokkuvõtlikult kajastada komisjoni istungi käiku ja vastuvõetud otsuste ning seisukohtade kujunemist. See tähendab arutelu kajastamist ilma seda konkreetsete isikutega seostamata. Endiselt jääb kehtima säte, mis näeb ette, et sõnavõtja seisukohad protokollitakse või refereeritakse vaid tema taotlusel.
Kuna riigikogu komisjoni istungi protokoll on avalik dokument, tehakse juurdepääsupiiranguga teabe osas erand. Komisjoni istungi protokollis ei kajastata riigisaladust, salastatud välisteavet või sellist teavet, mille suhtes näeb juurdepääsupiirangute kehtestamise ette avaliku teabe seadus.
Eelnõus täpsustatakse hääletamistulemuste kajastamist istungi protokollis, nähes ette, et kui mõni komisjoniliige nõuab, kantakse hääletamistulemused protokolli nimeliselt. Lisaks sätestatakse, et protokoll on avalik alates sellele allakirjutamisest ning see avalikustatakse riigikogu veebilehel koheselt pärast sellele allakirjutamist.
Helisalvestamine muutub enamasti kohustuslikuks
Praktikas kasutavad mitmed komisjonid võimalust oma istungeid helisalvestada, kuid selliste helisalvestiste õiguslik staatus on selgelt seaduses reguleerimata ning on tekitanud seetõttu vaidlusi.
Eelnõu kohaselt oleks istungite helisalvestamine üldjuhul kohustuslik. Igal juhul tuleb helisalvestada komisjoni avalikke istungeid ning vastavaid salvestisi säilitada. Arvestades senist praktikat, tähendab istungi avalikkus muu hulgas ka võimalust komisjoni istungeid külastada, kuid sellele seab omad piirid konkreetse ruumi mahutavus. Seetõttu on istungi helisalvestamine ning sellega tutvumise võimaldamine täiendavaks vahendiks, mille abil huvilistel on võimalik istungil toimunust osa saada. Soovi korral on komisjonidel võimalik avalikke istungeid ka veebis üle kanda jne.
Komisjoni istungit ei salvestata, kui istungil käsitletakse riigisaladust, salastatud välisteavet või juurdepääsupiiranguga teavet.
Komisjoni kinnise istungi helisalvestist käsitletakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena, millele kehtib juurdepääsupiirang selle loomisest alates viis aastat. Komisjon võib vastavalt vajadusele ja põhjusele seda tähtaega kas lühendada või pikendada. Pikendada võib kuni viie aasta võrra. Samased juurdepääsupiirangu tähtajad on ettenähtud ka avaliku teabe seaduses.
Juurdepääsupiiranguga helisalvestisele on juurdepääsuõigus riigikogu liikmel ja komisjoni ametnikul oma tööülesannete täitmiseks. Teistel isikutel oleks õigus helisalvestisega tutvuda põhjendatud huvi korral komisjoni esimehe loal.
Analoogselt avaliku teabe seaduse regulatsiooniga, mille kohaselt asutuse juht võib põhjendatud juhtudel asutusesiseselt adresseeritud dokumendid, mida dokumendiregistris ei registreerita tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, nähakse eelnõuga ette, et riigikogus ja riigikogu kantseleis loodud dokumentide kavandid ning nende koostamiseks kasutatavad abimaterjalid ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjalid (memod, projektid, arvamused, nõuanded jm), mida dokumendiregistris ei registreerita, on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumendid. Siinjuures on lähtutud põhimõttest, et töödokumendid, mis ei ole lõplikud ning on vastavalt arutelude alles nö mõtete tasemel, ei ole avalikud.
Põhiseaduskomisjon nimetatakse ümber
Põhiseaduskomisjon nimetatakse ümber põhiseadus- ja inimõiguste komisjoniks. Riigikogu alatiste komisjonide nimetused ja pädevused on aegade jooksul välja kujunenud ja muutunud seeläbi mõneti kivistunuiks. Kuigi inimõigused ja –vabadused on meie kaasaegse põhiseaduse osaks, hõlmates viimasest II peatüki ja ligi kolmandikku paragrahvidest ja põhiseaduse kogumahust, on selle teemaline tegevus ja funktsioonid komisjonis marginaalsed.
Ühe demokraatliku Euroopa riigi parlament peab omama asjakohast kompetentsi, et olla võrdväärseks partneriks teiste riikide parlamentidele, rahvusvahelistele institutsioonidele ja ka siseriiklikele ühendustele. Seetõttu on oluline komisjoni aparaadis sellesisulise kompetentsi väljakujundamine, nii teadmiste kui sidemete mõttes.
