Endise Tallinna linnaametniku ja korruptsioonikuritegude eest vanglakaristust kandnud Ivo Parbuse hinnangul pole vaja teada kõigi kurjategijate nimesid. Seda võidakse tema sõnul nende inimeste vastu ära kasutada.
Mida arvate kavast asendada kohtuotsuses süüdimõistetute nimed initsiaalidega? Senimaani ongi kurjategijate puhul olnud kasutuses initsiaalid. Tegemist on pigem avalikkuse suhtumisega. Milleks ongi vaja teada inimeste nimesid, kes on mingi kuriteo toime pannud? Ajaloost on ju teada inimesi, kes ongi pannud kuriteo toime selleks, et nende nimi saaks kuulsaks. Võtame kas või templisüütamised Vanas Roomas või see kohutav asi, et John Lennon tapeti ainult selleks, et kuulsaks saada. Kas on õige avaldada kurjategija nimi selleks, et ta saaks kuulsaks? Sellel pole ju mõtet.
Samas muudaks see infole ligipääsemise raskemaks ju ka neil, kes võiksid selle vastu põhjendatult huvi tunda. Ma ei oska seda öelda, kahtlemata on selliseid kurjategijaid, kelle nimede teadmine oleks vajalik. Pean siin silmas lastele ja naistele ohtlikke.
Teine asi on see, et inimesed ju muutuvad. Mis on ühiskonnale tegelikult olulisem, kas teada mõnda nime või aidata kaasa sellele, et kriminogeenne olukord paraneks? Kindlasti on neid inimesi, keda karistus parandab, kuid kui nende nimi on laialt välja käidud, siis justkui võetakse võimalus paraneda ja uut elu alustada. See peaks olema ühiskonna huvi.
Kuid mis puudutab majanduskuritegusid, kas seal peaks ka info olema mitte nii ligipääsetav? Vaadake, info võib teenida mitmesuguseid eesmärke. Praegu me näeme, kuidas oletatavale peaministrikandidaadile inkrimineeritakse tegu, mille suhtes keegi pole kindel, kas see tegu on ikkagi sooritatud. Sellise avalikustamise eesmärk pole ju õigluse jaluleseadmine, õigluse peaks ju seadma ikkagi kohus, mitte ajakirjandus.
Ühtegi asja ei saa võtta mustvalgelt. Avalikustamine pole alati vajalik, mõnikord on see jällegi vajalik.