Riik võttis tõsiselt käsile ärikorruptsiooni, mis on siiani teenimatult vähe tähelepanu saanud.
Kui mainida Eestis sõna „korruptsioon”, meenuvad enamikule ilmselt pigem avaliku sektori skandaalid. Kurikuulsaim on kindlasti Tallinna Sadama afäär. IRL on juba teist korda rajanud oma valimiskampaania väidetava korruptsiooni tõrjumisele Tallinna juhtimisest. Samal ajal on eri sorti vastuteenete pakkumine levinud endiselt ka erasektoris. Labase altkäemaksu andmise ebaeetilisuses ei kahtle vast keegi, kuid on ka peenemat sorti meelehead, mis balansseerib lubatu ja keelatu piiril.
Mullu valmis justiitsministeeriumil põhjalik erasektori korruptsiooni uuring, mis sedakorda ei jäänud sahtlisse tolmu koguma, vaid on viinud reaalse tegevuskavani. „Uuringu tegemise käigus kohtusime ettevõtjatega ja panime kirja tüüpilised väited ja müüdid korruptsiooni kohta. Sealt läks mõte idanema ja panime kirja mõned elulised kaasused,” ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse juht Mari-Liis Sööt.
Internetis kättesaadav müüdimurdja keskendub eetilistele piirjuhtumitele, mille puhul pole tihti kohe selge, kuidas oleks õige käituda. Üks kaheksast küsimusest kõlab näiteks nii: „Sinu ettevõtte projektijuht kingib äripartneri hankejuhile firma teenuseid, sh kruiisireisi Rootsi, spaapuhkuse teie ettevõttes jne. Äripartner on teie suurklient ja hankejuht protsessis oluline, sest tema otsustab kõik teenused ja tooted. Äripartneritele tehtavad kingitused on teie ettevõttes tavaks. Kas tunnustad projektijuhti?”
Probleem reklaamiäris
Õige vastus kõlab muidugi: ei tohi tunnustada. Kuid igapäevases äritegevuses võib selgus hajuda, eriti kui selline tava on sektoris üldiselt levinud. Üldjoontes võib öelda, et seda laadi probleeme tuleb ette seal, kus ärimudeliks on klientide vahendamine. Näiteks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud reklaamikliente vahendades vahendustasu ehk kickback’i küsimine. On kujunenud tava, et meediaagentuur toob firmale reklaamikliendid ja saab nende eest vahendustasu, millest kliendid ei tea. Tekib oht, et vahendaja ei tegutse enam klientide parimates huvides.
TV3 juht Priit Leito, kes varem on sel teemal olnud kidakeelne, tunnistas seekord probleemi. „Sellest kirjutatakse igal aastal. Mina näen seda niimoodi, et agentuur osutab teatud teenust, mida on meediale vaja, ja tal on õigus saada selle eest õiglast tasu. Kas siis kliendilt või meediakanalilt, rõhuga sõnal õiglane,” sõnas ta. Leito arvates on tähtsaim läbipaistvus. „Kõik osapooled peaksid teadma. On olemas Eesti meediaagentuuride liit, kes koondab suuremaid firmasid – see võiks kindlasti olla üks liidu tegevussuund,” märkis Leito.
Just sektori eneseregulatsiooni rõhutas ka Mari-Liis Sööt. „Sektori piires saab kehtestada nõude, et tehakse koostööd ainult ausate ettevõtetega,” tõi ta näiteks.
PROKURATUUR: KORRUPTSIOON ON KORRUPTSIOON
„Korruptsioon on prokuratuuri jaoks väga prioriteetne valdkond. Üks võimalik korruptsiooni ilming on altkäemaks ja kickback omakorda on üks altkäemaksu andmise vorme. Iseenesest ei ole see kuidagi seotud sellega, kas korruptsioonikuritegu pannakse toime era- või avalikus sektoris,” selgitas riigiprokuratuuri avalike suhete juht Kaarel Kallas.
Seda, kui palju piiripealsed juhtumid nagu kickback’id majanduslikku kahju tuua võivad, Kallas öelda ei osanud. „Kuivõrd prokuratuuri jaoks on oluline teo sisu, mitte niivõrd selle vorm, siis kahjuks ei pea me statistikat selle kohta, kui suure osa altkäemaksudest võib lahterdada kickback’ideks ja mis on sellisel viisil antud altkäemaksude kogusumma,” nentis ta.
Tulebtäpsustada, et vahendustasu puhul pole seni jõutud ühegi kohtulahendini. Söödi sõnul tasubki pigem rõhuda teavitus- ja ennetustööle. „Ise kaldun arvama, et kõigepealt tuleks teha kõik muu ja alles siis minna seaduste kallale. Kultuuri üleöö ei muuda,” sõnas ta. Tarvis on ka ettevõtjaid, kes näitaksid eeskuju ja oleksid nõus probleemist avalikult rääkima. „Sellel on tugev puhastav mõju,” märkis Mari-Liis Sööt.