Justiitsministeeriumi kantsler ja endine peaprokurör Norman Aas suundub septembrist tööle advokaadibüroosse, et aidata ettevõtete omanikel kõrvaldada korrumpeerunud juhatusi.
Kuivõrd saate advokaaditöös oma kogemusi ja kontakte rakendada?
Sisuliselt minu senine töö juuravaldkonnas jätkub. Peale juhitöö kantslerina ja peaprokurörina on mu eriala olnud karistusõigus, sealhulgas majandus- ja ametialaste kuritegude uurimine. Seega tean, milleni võib viia see, kui ettevõtjad ei näe teatud ohte või ei maanda neid õigel ajal. Riigi sekkumine on siin alati tagantjärele tegevus. Teatud riske oleks võimalik ja tark maandada enne.
Milliseid riske peaks firmaomanik ette nägema või ennetama?
Kui rääkida erasektori korruptsioonist üldisemalt, siis majanduses, kus domineerivad väikeettevõtted ja omanikud kuuluvad ka ühtlasi juhatusse, huvide konflikti tihti ei teki. Mida rohkem ettevõtted suurenevad, seda rohkem suurenevad ka riskid, et juhid ja/või oma töötajad kahjustavad ettevõtet: teevad kahjulikke lepinguid, kandivad raha välja või kõrvaldavad vara. Siin ei saa riik ennetavalt üldjuhul appi tulla – ettevõtetel peavad endal olema riskid kaardistatud ja siseprotseduurid paigas. Palju sõltub ka ettevõtte tegevusalast ja suurusest. Mõni firma peab keskenduma ärisaladuse kaitsele, mõni konkurentsireeglitele. Peab teadma, kuidas hoiduda kartellist või suhelda riigiametitega nii, et hiljem ei osututa kahtlusaluseks altkäemaksu pakkumises.
Te väidate, et korruptsiooni on meil erasektoris ikkagi järjest rohkem, mitte seda ei avastata lihtsalt rohkem?
Majanduse kasvuga ja ettevõtete suurenemisega suureneb oht, et neid saab sisemiselt kahjustada. Tavapäraselt algab korruptsioonivastane võitlus riigisektorist, aga praegu toob ka riigi korruptsioonivastane strateegia välja probleemid erasektoris. Külastasin aastaid tagasi Hongkongis sealset korruptsioonivastast üksust. See loodi omal ajal politsei korruptsiooni vastu võitlemiseks, aga praegu on seal umbes 70% juhtumeid seotud erasektori korruptsiooniga. Arvestades tohutuid sinna piirkonda koondunud finantsinstitutsioone, siis probleem on suur, kui mõnes rahvusvahelises pangas jama juhtub ja finantsvahendussüsteem, millel nende majandus püsib, kokku kukub. Mõni korrumpeerunud liikluspolitseinik on selle kõrval tõesti juba väiksem mure.
Kas teie töö hakkab olema siis pigem profülaktiline?
Seal on eri komponente. Kõige parem tulemus ettevõttele on see, kui riskid on maandatud ja sisekontrolli süsteemid töötavad – saame neid aidata sisse seada. Teine olukord, kui professionaalide abi võib vaja minna, on siis, kui omanikul on tekkinud juba kahtlused, aga pole otseselt alust veel politseisse minna. Sel juhul saame aidata neid kahtlusi selgitada. Kolmas faas on see, kui on alustatud kriminaalmenetlust ja ettevõttel tuleb teha riigiga koostööd: esitada kahjunõudeid, esindada ettevõtet kriminaalmenetluses ja aidata tõendeid koguda. Riigi eesmärk on leida süüdlane, aga ülejäänu, mis ettevõttes valesti oli, et üldse midagi kahtlast sai toimuda, peab korda ajama firma ise.
Kas Sorainen sai Tallinna Sadama kaasusest innustust, et tuua teid sellist töörühma juhtima? Teatavasti aitasid just seal advokaadid lepinguid üle vaadata ja juhtimine anti ajutiselt nende kätte.
Tallinna Sadama kaasus on üks, mis näitas avalikult ettevõtte juhatuse võimalikku kuritarvitust. Aga see ei ole kindlasti ainult riigiettevõtete probleem.
Just, samamoodi on teie tulevane tööandja esindanud börsifirmat HKScani, mille Eesti haru oli hädas omavahel lepinguid sõlminud juhtidega.
Jah, kui vaatame erakätes olevaid ettevõtteid, on seal sama mureküsimus. Juhtumisi võib riik ka omanik olla, aga ainult riigiettevõtetele me loodetavasti keskenduma ei pea (muigab).
Mis on Eesti ettevõtluses kõige suurem probleem?
Üks on kindlasti võlgades ettevõtte maha jätmise lihtsus. Ettevõtted kirjutatakse professionaalsete likvidaatorite nimele, majandusaasta aruanded jäetakse esitamata, firmad kustutatakse ja võlad jäävad õhku. Need kogusummad on väga suured. Kindlasti on siin üks tegur lõpule viidud pankrotimenetluste vähesus, sest võlausaldajad peavad menetlust ise rahastama ja neil pole sageli usku, et raha tagasi saadakse. Ministeeriumis töötame selle kallal – üks variant on juurutada pankrotiombudsmani institutsioon, kes teatud pankrotimenetlusi aitab korraldada, ja siis ei sõltuks see ainult võlausaldajatest. Teiseks mõtleme, kas ja kuidas elukutseliste likvidaatorite tegevust piirata.
Samas on ettevõtjad endiselt hädas ülereguleerimise ja bürokraatiaga.
Seadustega on selline naljakas lugu nagu vangide arvuga. Kõigile meeldiks, kui vange oleks vähem, aga kui on konkreetset kurjategijast jutt, siis leitakse, et tema karistus peaks olema karmim kui mõistetud. Ka seadusi on justkui liiga palju, aga konkreetset seadust „tuleks alati veel täpsustada”. Tõsi on see, et reeglite üleküllus töötab mingil ajal endale vastu. Õiguskord läheb nagunii järjest komplekssemaks, ka Euroopa Liit surub meile palju uusi reegleid peale. Igat ühiskonnaprobleemi ei ole seetõttu mõtet kohe seadusega lahendada, sest see loob nõiaringi, millest on raske välja pääseda. Muidugi üritame pidevalt ka ettevõtete halduskoormust vähendada, mõned poliitilised initsiatiivid lihtsalt ujuvad vastuvoolu. Näiteks kasvõi soolise palgavõrdsuse temaatika, kus ettevõtjad oleksid pidanud avaldama palgastatistikat soo järgi (minister Jevgeni Ossinovski idee – A.-M.N.).
Kas poliitiliselt äreval ajal, kus ettevõtjad ei tea enam, kust uut hoopi maksunduses või milleski muus karta, hoogustub ka skeemitamine?
Pigem mõjutavad ettevõtja käitumist majandustsüklid, kus heal ajal on kergem olla seaduskuulekas ja probleemid suurenevad siis, kui majandusel läheb raskeks. Otsitakse võimalusi ellu jääda. See on teatud mõttes nakkav – kui ühed ettevõtted jätavad maksud maksmata, saavutavad nad konkurentsieelise. Ja siis on vaja ka teistel konkurentsis püsimiseks mõelda skeemidele.
Nn valgekraede kuritegevus, majanduskurjategijad, on huvitav ühiskonna osa, nad ei ole kindlasti nõrgimad, vaid püüavad pigem ühiskonna nõrkuseid enda kasuks ära kasutada. Ning kui tavakurjategijal ei ole sisemist tõrget oma süüd tunnistada, siis majanduskurjategijate seas on palju neid, kes ei tunnista kuritegu avalikult ega enda jaoks, ja tunnevad, et on õigussüsteemi hammasrataste vahele jäänud teenimatult.
Kui mõelda, et korruptsioonil ja korruptsioonil on vahe, siis milline tegevus on ettevõtluses kõige ohtlikum ja mürgitavam?
Korruptsioon on varjatud kuritegu. Kui üks ettevõte petab teist, saab kannatanu sellest üldjuhul peagi teada. Aga olukorras, kus juhatus on vara kõrvaldanud või sõlminud kahjulikke lepinguid, teenides endale vaheltkasu, ei suuda omanik sellest kõrvalt sageli aru saada. Mingeid trende on siin väga raske välja tuua. Aga meeles peab pidama, et mida suurem ja keerulisem ettevõte, seda suuremad ohud igal tasemel.
Kas maksud on Eestis liiga kõrged?
Ma ütleks, et üldine maksukoormus on optimaalne. Eestit iseloomustab meie efektiivne maksukogumise süsteem. Paradoksaalsel kombel võib seetõttu juhtuda, et isegi kui formaalselt on Eesti maksukoormus mõne teise riigiga võrdne, siis maksulõtk ja suuremad „optimeerimisvõimalused” annavad mõnes teises riigis tegutsemiseelise.
Kas te ei karda, et kui püüate luua endast n-ö omaniku kui ohvri kaitsja kuvandit, siis mingi aeg esindate ikka advokaadina mõnd maksukuriteos süüdistatut?
Büroo praegune eesmärk on aidata esmajoones ettevõtteid, kes soovivad kuritarvituste riske maandada või on sattunud kuriteo ohvriks. Ma ei tõmba endale aga kuskile punaseid jooni ega välista muid töid, mis oskused ja teadmised advokaadina võimaldaksid teha.
KES TA ON?
Norman Aas (09.11.1975) suundub Soraineni tööle 4. septembrist.
Alates 2014. aasta septembrist töötab justiitsministeeriumi kantslerina.
Aastatel 2005–2014 oli Aas riigi peaprokurör ja enne seda töötas kaheksa aastat eri ametikohtadel prokuratuuris ja justiitsministeeriumis.
Aas on lõpetanud Nõo reaalgümnaasiumi. 1994.–1998. aastal õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ja 1999–2001 Greifswaldi ülikooli õigusteaduskonnas, kus omandas õigusteaduse magistrikraadi (summa cum laude).