Riigi korruptsioonivastase võimekuse tuvastamiseks on mitmeid viise, millest igaüks vaatleb võimekust veidi erineva nurga alt. Näiteks on üheks võimaluseks hinnata seda, kuidas elanikud korruptsiooni levikut ühiskonnas tajuvad.
Üheks selliseks hinnanguandjaks on ka Transparency International (TI), mis on Berliinis asuva sekretariaadiga ülemaailmne korruptsioonivastaste ühenduste võrgustik. Igas riigis on sellel võrgustikul maksimaalselt üks liige ning liikmestaatuse saamiseks ja hoidmiseks tuleb läbida põhjalik akrediteerimissõel. Eestis on selleks esindusorganisatsiooniks olnud alates 2007. aastast ühing Korruptsioonivaba Eesti. Tõenäoliselt kõige laialdasemalt tuntud ongi just selle organisatsiooni poolt koostatav korruptsiooni tajumise indeks, mis näitab, kui levinuks hinnatakse korruptsiooni avalikus sektoris (sh poliitikas). Indeksi järgi tähistab 0 punkti täielikult korrumpeerunud riiki ning 10 punkti saav riik on korruptsioonivaba. Eesti tulemuseks oli eelmisel aastal 6,4 palli ning riikide pingereas 29. koht.
On märkimisväärne, et korruptsioonitajumise indeksi on üheks edukuse mõõdupuuks võtnud ka Vabariigi Valitsus, seades valitsusprogrammis eesmärgiks indeksi suurenemise üle 6,5 punkti. See on aga kaheldava väärtusega eesmärk, kuna 0,3 punktine muutus jääb nn lubatava vea piiresse. Statistilise vea piires olev eesmärgike pole väärikas siht, kuhu pürgida. Nimetatud indeks on hea riikide tajutava korruptsioonitaseme ning leviku võrdlemiseks, kuid paraku ei anna konkreetseid vastuseid küsimusele, kus siiski peituvad ühe riigi reaalsed korruptsiooniriskid. Hoopis olulisem oleks seada eesmärgiks reaalsete korruptsioonijuhtumine vähenemine riigis ja kõrvaldada muud takistused, mis ei võimalda korruptsiooniga mõjusalt võidelda. Aga millised need takistused siis on?
Vastuse leidmiseks viis ühing Korruptsioonivaba Eesti 2010.-2012. a. läbi Eesti korruptsioonivastase võimekuse uuringu, mille eesmärgiks oligi tuvastada need valdkonnad, kus peituvad olulisimad puudujäägid Eesti korruptsiooniennetuslikus süsteemis. Uuringu käigus hinnatavateks valdkondadeks olid seadusandlik võim, täidesaatev võim, kohtuvõim, avalik sektor, õiguskaitseasutused, valimiskomisjonid, õiguskantsler, Riigikontroll, erakonnad, meedia, kodanikuühiskond ning erasektor.
Uuring toob välja, et kõige tugevamad institutsioonid korruptsiooniennetuse seisukohalt on Riigikontroll, õiguskantsler ning valimiskomisjonid, kellele on piisavalt ressursse ning sõltumatust ja kes täidavad neile pandud rolli korruptsioonivastases võitluses edukalt.
Seevastu poliitiliste ringkondadega tihedamalt seotud institutsioonid nagu Riigikogu ning erakonnad vastavat rolli täitma ei kipu. Eeskätt väljendub see nende tõrksuses tegeleda eneseregulatsiooniga – erakondade rahastamise läbipaistvamaks muutmisega, aga ka Riigikogu eetikakoodeksi loomisega. Samuti tõi uuring välja asjaolu, et peamised korruptsiooniennetuslikud algatused tekivad mujal, mitte Riigikogus seaduseelnõudega või erakondade sisukates valimisplatvormides. Aga probleem ilmneb ka vabaühendustega, kes on nii personaalselt kui rahaliselt avaliku võimuga (ministeeriumid, kohalikud omavalitsused) seotud ning tegelevad seetõttu enesetsensuuriga, jättes teinekord suhete hoidmise eesmärgil vajaliku kriitika edastamata.
Kõiki puudutava asjana väärib rõhutamist meie ühiskonna väiksus, mis teeb korruptsiooni ennetamise raskemaks. Väikest rahvaarvu ja riiki on varasemalt mitmel juhul just korruptsiooniennetuse seisukohalt positiivselt hinnatud. Esimene väikse riigi eelis saabus juba 1990. aastate alguses, kui vana riigikorra poolt üles ehitatud süsteemid ning suundumused vajasid kiiret muutmist ja reforme. Tolleaegset Eestit on võrreldud mootorpaadiga, mis oli võimeline kiiresti kurssi muutma, leides tüürimisel loomulikult tuge rahva valmisolekust ja tahtest muutuda. Kõrvale võib näiteks tuua Bulgaaria ning Rumeenia (vastavalt 7 ja 19 miljonit elanikku), kelle jaoks demokratiseerumise stardipauk kõlas samaaegselt Eestiga, kuid stabiilsema ühiskonnani nii majandusliku arengu kui ka riigivalitsemise mõttes jõuti alles 2000. aastatel.
Samuti on ühiskonna väiksusest tulenevat korruptsiooniennetuslikku mõju nähtud tihedates, “kõik tunnevad kõiki“ suhetes, mis peaksid ennetama korruptiivse tegevuse juba eos. Paraku näitab meie ühingu uuring, et see on suurel määral illusioon ning lähedased suhted toovad kaasa pigem probleeme (mida tuleb teadvustada), kui pakuvad lahendust korruptsioonile. Kõige ilmekamaks näiteks on kohalikud omavalitsused, kus lähedaste kogukondlike suhete tõttu jätab tihtilugu soovida järelevalve – seda nii volikogudes revisjonikomisjonide poolt kui ka valla- ja linnavalitsuse üle. Samuti täidavad eeskätt väiksemates omavalitsuste volikogude liikmed alati ka teisi rolle, olles näiteks ettevõtjad ning alati ei suudeta neid kahte eristada. Tulemuseks on see, et volikogus aetakse mõnikord ka „oma asja“ ning äris kasutatakse ära volikogu liikme staatusega kaasnevaid trumpe.
Üks taunitav tendents on seotud ka sellega, et väikses ühiskonnas ei soovita kellelegi „märki külge riputada ning sildu põletada“. Me räägime siin sellest, et ennekõike erasektoris sõlmitakse süüteo (omastamise, varguse, aga ka korruptiivse tegevuse) toime pannud töötajaga kohtuväline kokkulepe kahjude hüvitamiseks, kuid politseisse avaldust ei tehta. See aga saadab õigusrikkujale vale signaali – ebaausalt rikastuda ei õnnestunud, kuid otseselt karistust ka ei järgne ning töötaja saab julgelt suunduda uue tööandja juurde, et seal oma musti tegusid jätkata.
Loomulikult ei ole aga midagi parata sinna, et Eesti on väike riik - pigem tuleks sellest johtuvate korruptsiooniriskidega arvestada. Muidugi ei saa piirangute ja keeldudega minna liiale ning ka äsja Riigikogus vastu võetud uus korruptsioonivastane seadus annab ametnikele suurema vabaduse ametnikutöö kõrvalt ka ettevõtlusega tegeleda. Ja ametnike ämmad, kes varasemal levinud praktika kohaselt fiktiivselt ettevõtete juhatustesse kirjutati, saavad nüüdsest rahulikuma une, kuna ei pea pidevalt segaseid dokumente allkirjastama. Oluline on aga see, et ametnikkond ei hakkaks sülle kukkunud vabadust kurjalt ära kasutama.