Külli Taro: erakondade rahastamise kontrolli muutmine on üks riukalik plaan

Avalik tähelepanu on kulunud peamiselt küsimusele, kes järelevalvet teostab. Ent riigikogus algatatud eelnõuga tehtaks põhimõttelised muudatused ka selles, mida kontrollitakse ja millised on seaduserikkumise tagajärjed.

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon kontrollib erakonnaseaduse nõuete täitmist kõikehõlmavalt, olenemata tulu allikast. Riigikontroll on riigi organisatsiooni ja riigi raha audiitor. Erakonnad ei ole riigi organisatsiooni osa. Nii põhiseadus kui Riigikontrolli seadus annavad riigikontrollile õiguse kontrollida ainult avalikust sektorist tulevat raha.

Erakonnad saavad tulu riigi toetusest, üksikisikute annetustest, liikmemaksudest ja tehingutest varaga. Riigi toetuse osakaal erakondade kogueelarvest oli eelmisel aastal näiteks Reformierakonnal 71 protsenti, kuid Isamaal vaid 46 protsenti.

Kui riigikontrollile antaksegi õigus üksnes riigieelarvest tulevat raha kontrollida, jääks suur osa erakondade rahakotist kontrolli alt välja. Riigikontrollil on nagunii keeruline kontrollida neid organisatsioone, mille osa sissetulekut tuleb erasektorist, mida ta auditeerida ei või. Ega kulutustel pole silti küljes, kas see on tehtud avalikust või erarahast.

Põhimõtteliselt saaks ju seadusega anda riigikontrollile õiguse kontrollida erakondade rahakotti tervikuna. Ent riigikogus algatatud eelnõuga seda selgelt tehtud pole. Praeguses sõnastuses eelnõu vastuvõtmine seadusena tähendaks igal juhul tulevikus kemplemist selle üle, mida riigikontroll kontrollida võib või mitte.

Küsitud on ka seda, kas sellise täiendava ülesande andmine riigikontrollile on üldse kooskõlas põhiseadusega. Sest põhiseaduses on ammendav nimekiri riigikontrolli ülesannetest. See ei hõlma erakondi ega eraraha. Ja pole öeldud, et seadusega võiks panna ka muid ülesandeid.

Riigikontrollile täiendavate, põhiseaduses mitte mainitud ülesannete andmise küsimust on riigikohus kord juba arutanud. 2009. aastal lahendati küsimust, kas on põhiseaduspärane, et riigikontrollile anti õigus kohalikes omavalitsustes lisaks riigi varale auditeerida ka munitsipaalvara valdamist, kasutamist ja käsutamist.

Riigikohus leidis, et põhiseadus ei luba riigikogul mingil juhul kitsendada riigikontrolli ülesandeid, kuid täiendavate ülesannete panemine ei ole kaalukal põhjusel välistatud. Lisaülesanded peavad aga olema seotud riigikontrolli põhitegevusega ega või raskendada põhiülesannete täitmist.

Riigikohus otsustas, et riigikontrollile munitsipaalvara kontrolli lisaülesande andmine on kooskõlas põhiseadusega.

Riigikohtunik Indrek Koolmeister kirjutas muide eriarvamuse, milles tõi välja, et riigi korraldust ja sealhulgas riigi põhiseaduslike institutsioonide pädevust ei saa põhiseaduses tõlgendada laiendavalt. See on muuhulgas võimude tasakaalu ja avaliku võimu teostamise seaduslikkuse garantii, mis väldib ülemäärast volituste koondumist ühe institutsiooni kätte.

On kaheldav, kas erakondade rahastamise kontrolli ülesande panemiseks riigikontrollile on olemas piisavalt kaalukas põhjus, mis ei sega põhiülesannete täitmist. Kindel on see, et uus ülesanne erineks põhitööst ja muudaks riigikontrolli olemust klassikalise auditiorganisatsioonina. Pole ka vähetähtis, et riigikontrolör ise sellise ülesande täitmist heaks mõtteks ei pea.

Tähelepanuväärne on veel see, et eelnõust on kadunud seadust rikkunud erakondadele pinnuks silmas olevad viivised. Viivis on ette nähtud keelatud annetuse riigieelarvesse kandmiseks tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Just see ülikõrge viivis on olnud tõhus seaduse täitmise sunnimehhanism. Sest erakonnaseaduse alusel tehtud ettekirjutused pole õiguslikult sundtäidetavad.

Kahtlemata annaks praegust erakondade rahastamise järelevalve korraldust paremaks teha. Selles pole ka ükski osapool kahelnud.

Enim teeb murelikuks aga hoopis küsimus, kas eelnõu algatajad arvasid, et muudatust ei panda tähele või neid avalikkuse ja asjatundjate reaktsioon lihtsalt ei huvita. Esimene võimalus on vähetõenäoline. Teine võimalus demokraatiale väga ohtlik. Kui valitsuskoalitsiooni enam ei huvita, mida arvatakse, siis demokraatia ei toimi.

Just sellisteks kurikavalateks plaanideks on praegu soodne aeg. Kaks aastat järjest pole Eestis ühtegi valimist. Varem on seda pärast taasiseseisvumist juhtunud üksnes üks kord aastatel 1997-1998. Kui loodetakse, et valija mälu on lühike, siis tuleks kõik riukalikud plaanid praegu ellu viia. Järgmisel korral saavad valijad sekkuda 2021. aasta sügisestel kohalikel valimistel.

Kuula päevakommentaari ERRi veebis.