Peaministri kohale asuda sooviva Siim Kallase senised selgitused Inglismaal registreeritud ebaselge taustaga pisifirmale antud Eesti Panga 100 miljoni dollari väärtuses garantiikirjade kohta on silmatorkavalt ebapiisavad. Keskpanga ja personaalselt Kallase enda roll plaanitud tehingus peavad selged olema enne, kui Kallas saab president Toomas Hendrik Ilveselt uue valitsuse moodustamise volitused.
„Ärge seda teemat liiga suureks pidage,“ hoiatas Kallas ajakirjanikke. „Kui 20 aastat hiljem tuleb keegi mingeid koopiaid pakkuma, tuleb esmalt neile dokumentidele peale vaadata, ja alles siis saab otsustada.“ Ta juhtis tähelepanu sellele, et selliste materjalide väljailmumine uue valitsuse läbirääkimiste ajal pole juhuslik.
Kallast toetas lahkuv peaminister Andrus Ansip, kes nimetas Kallase ümber toimuvat šantaažiks, ning teisedki mõjukad Reformierakonna poliitikud. Sisulistest selgitustest on partei hoidunud.
Peaministriks asumise soov kohustab. Selge see, et info avalikkuse ette jõudmise aeg pole juhuslik. Kuid see ei vabasta Siim Kallast kohustusest antud garantiide eesmärki ja sisu avalikkusele sisuliselt ja ammendavalt selgitada. Praegusel juhul pole olulised mitte sõnumitooja motiivid, vaid vahendatud info, mis eeldab Kallaselt selgitusi. Tulevikuplaanid kohustavad selleks.
Seni on selgituste asemel olnud pareerimine, küsijate naeruvääristamine, teemast möödarääkimine, uute kahtluste tekitamine ja vastuolulised väited. See näitab ühelt poolt, et kõnealuse info avalikkuse ette tuleks oli Kallasele ootamatu, aga teisalt ka, et see on ebamugav.
Enne peaministritoolile istumist on avalikkusel vaja teada, kas ja kuidas on Eesti Panga tollaseid garantiisid kasutatud ning mida keskpank nende garantiide esitamise eest vastu sai. Ehk teisiti: missuguse tehingu nimel oli Eesti Pank valmis mängu panema summa, mis oleks väljanõudmise korral noorele riigi finantsidele ülivalusa hoobi andnud?
Kallasel tuleks selgelt näidata, et ei tema ega ükski teine isik pole seoses kõnealuste garantiide kaudu saanud isiklikku kasu. Samamoodi väärib selgitamist, miks ei teadnud plaanitud tehingutest Eesti Panga tollase nõukogu liikmed ja peaminister ning miks pole Eesti Panga arhiivis säilitatud dokumente plaanis olnud tehingu kohta. Küsimusi külvavad ka mõningad tehingutega seotud nimed – siingi tuleks Kallasel selgitada, miks tollane keskpank just neid inimesi usaldas.
“Tollane aeg” pole küllaldane põhjendus. Põhjendus, et kakskümmend aastat tagasi kehtisid teised reeglid kui praegu ning tänaseid seadusi ei olnud veel olemas, pole küllaldane vastus. Mees, kes soovib saada peaministriks, peab hoolitsema selle eest, et klanitud ülikondade vahelt ei pudeneks kapist välja luukered.
Teisiti oleks lugu siis, kui Kallas valmistuks pensionile minema. Siis otsitaks valgust kartvaid seiku minevikust palju väiksema innuga ning ka hulga väiksema põhjendatud avaliku huvi toega.
Siinkohal pole ülearune meelde tuletada, et Kallasega seostuvad ka seni nii VEB-fondi kui ka Reformierakonna kunagise „rahamasina“ R-hooldusega seotud vastamata küsimused. Vaid kunagise kurikuulsa 10 miljoni dollari afääris on Kallasel ette näidata õigeksmõistev kohtuotsus.
Loota, et sajamiljoniliselt garantiist saab paari elegantse repliigi tulemusena „rahvaluule“, pole Kallasel vähimatki põhjust.