Kas riigikogu liikme hea tava, mille parlamendi vanematekogu eile heaks kiitis, suudab parandada Toompea lossi mainet avalikkuse silmis? Või mis veelgi tähtsam – kas see takistab mõnd riigikogu liiget panemast toime ükskõik millist taunimisväärset tegu?
Aus vastus mõlemale küsimusele on ei. Kaja Kallase algatusel koostama hakatud riigikogu liikme eetikakoodeksist võrsunud hea tava koosneb punktidest, mis oma lihtsakoelisuses meenutavad omaaegset pioneeri käitumiskoodeksit. Puudu on vaid paragrahv stiilis – riigikogu liige peab lugu hügieenist ja peseb ennast regulaarselt, kaasa arvatud kael ja kõrvatagused.
Kas meil on alust arvata, et mõni riigikogu liige edaspidi punastaks häbelikult ainuüksi mõtte peale, et võiks lugeda konkureeriva erakonna juhtiva tegelase meilivahetust, ja keelduks solvunult, kui talle seda pakutakse? Või et kui on võimalus saada erakonnale kilekott musta rahaga, siis tuleb riigikogu liikmele tulikirjas silme ette riigikogulase hea tava rida: „Riigikogu liige ei võta vastu kingitusi ega teeneid, mis on seotud tema tööga ja ületavad tavapärase viisakuse piirid."
Ainus viide hea tava rikkumisega kaasnevale on punkt, mis sedastab, et rikkumist arutab riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon. Süüteo tunnuste ilmnemisel võib erikomisjon edastada materjalid uurimisasutusele või väärteo kohtuvälisele menetlejale. Põhimõtteliselt on erikomisjon riigikogu liikmete tegevusel silma peal hoidnud ka seni, kuid ainus, millega seoses me komisjonist kuuleme, on kord aastas esitatavad riigikogulaste majandushuvide deklaratsioonid.
Tore, et nüüd on kirja pandud mingigi moraalne juhis riigikogu liikmetele. Ent inimene, kel enamvähem korralik lastetuba ning kes teab, et valetada, varastada ega võõrast kirjavahetust lugeda pole ilus, ei vaja mingit head tava.
Kui mõni riigikogu liige aga edaspidigi pätti tahab teha, siis kes või mis saab teda takistada? Ühe käega antud, teisega võetud – riigikogulase kriminaalvastutusele võtmise tegi riigikogu alles möödunud nädalal märksa keerulisemaks, kui see seni oli.
