Tuleks skeptiliselt suhtuda nii neisse, kelle arvates on vilepuhumine alati ja igas olukorras eetiliselt hea ja õigustatud, kui ka neisse, kes asetavad vilepuhumise tervikuna negatiivsesse valgusesse, nähes selles pealekaebamist või "koputamist", kirjutab Johann-Christian Põder.
Viimastel nädalatel on Eestis käinud huvitav arutelu (ja osalt ka poliitiline ärapanemine) vilepuhumise ehk rikkumisest teavitamise ümber. Poliitiliselt resulteerus see esialgu vilepuhumise seaduse eelnõule esitatud ligi 300 muudatusettepanekus.
Tõepoolest, vilepuhumine (i.k whistleblowing) on nii keerukas õiguslik küsimus kui ka tundlik eetiline teema, mis kutsub esile tugevaid emotsioone ja vaidlusi. Viimase põhjuseks on asjaolu, et vilepuhumise näol on tegemist eetilise konfliktiolukorraga, kus pingesse satuvad erinevad voorused, kohused ja hüved.
Selliselt on vilepuhumine hea näide selle kohta, milline on tegelikult meie elu tervikuna – see on eetiline konfliktiolukord, mis on suurel määral mitmetähenduslik, pingeline ja läbipaistmatu.
Kuigi me võime teada, mis on eetilisest vaatenurgast meie elus oluline, näiteks armastus, hoolivus, usaldus ja õiglus, ei ole sugugi alati selge, kuidas need hoiakud või väärtused peaksid ühes või teises olukorras realiseeruma. See, mis on eetiliselt vajalik, on ühtaegu evidentne ja varjatud.
Nagu öeldud, võivad ka vilepuhumise puhul konflikti sattuda erinevad voorused, kohused ja hüved. Nii osutavad vilepuhumise kaitsjad näiteks julgusele, aususele, õiglusele ja kahju ärahoidmisele, olgu siis seoses korruptsiooniga, ohuga elule ja tervisele või ka töötaja moraalsele palgele.
Vilepuhumise vastased viitavad aga ohtudele, mis võib sellel olla vastastikusele usaldusele ja lojaalsusele, aga ka näiteks pealekaebamise ja valeütluste tõttu inimeste eludele ja saatustele.
Selle pingeväljaga arvestades tuleks skeptiliselt suhtuda nii neisse, kelle arvates on vilepuhumine alati ja igas olukorras eetiliselt hea ja õigustatud, kui ka neisse, kes asetavad vilepuhumise ja selle institutsionaalse kujundamise ühemõtteliselt ja tervikuna negatiivsesse valgusesse, nähes selles pealekaebamist või "koputamist".
Vajalik on pigem tasakaalustada mõlema seisukoha tõemomente ja selgitada, kuidas vilepuhumisega paremini ümber käia. Ehk siis: mis tingimustel võib vilepuhumist näha moraalse teona, ehk tõesti vilepuhumise ja mitte pealekaebamisena, ja mil määral peaks vilepuhumist institutsionaalselt ja õiguslikult kujundama.
Eelneva taustal soovin avada kahte levinud vaatenurka vilepuhumisele praegusaja eetikas. Esiteks nähakse vilepuhumist sageli individuaalse erakorralise abinõuna, mille abil teavitada töökohal aset leidvatest rikkumistest, teiseks aga käsitletakse seda kui organisatsiooni tavapärast ja vastutuslikku head praktikat. Võib öelda, et alles koos annavad need vilepuhumisele asjakohase raami.
Vilepuhumine kui töötaja moraalne tegu
Esimene vaatenurk keskendub nii-öelda klassikalisele vilepuhumisele (mitte vilepuhumise süsteemile) ja selle kohaselt on vilepuhumine moraalselt lubatud või isegi nõutud, kui täidetud on teatud tingimused.
Eelkõige nimetatakse, et rikkumine peaks olema piisavalt tõsine (ja mitte näiteks triviaalne töötüli) ja et teised rikkumisega ümberkäimise või sellest teavitamise viisid ei tööta (kollegiaalne vestlus, suhtlus vahetu juhiga jmt).
Lisaks nimetatakse tihti, et vilepuhuja peaks uskuma, et tal on rikkumise kohta veenvat ja tõepärast teavet ja et tal on põhjust arvata, et vilepuhumine aitab kahju ära hoida, tekitamata veelgi suuremat kahju (kas teavitajale endale või kolmandatele osapooltele). Arutelu nende tingimuste vajalikkuse ja tõlgenduse üle on üsnagi huvitav ja kirju.
Samal ajal tuleb silmas pidada, et vilepuhumine võib tuua selleks moraalset kohustust tundvale töötajale kaasa raskeid tagajärgi. Julgus rikkumisest teavitada võib tähendada isoleeritust, tööalast põlgust ja tagakiusamist ja majanduslikke ja karjääriga seotud muresid. Tihti võib see kallutada töötajat nii-öelda kõrvale vaatama ehk silma kinni pigistama. Ka see otsus võib olla aga väga raske.
Seetõttu peaks see olema töötajate eluline huvi, et tööandja töötaks välja hästi toimiva vilepuhumise süsteemi ja maandaks sellega nimetatud riske. Töötaja huvi on muidugi seegi, et vilepuhumise süsteemi endaga seotud riskid oleksid võimalikult maandatud.
Vilepuhumine kui organisatsiooni hea praktika
Vilepuhumist võib käsitleda aga ka organisatsiooni nii-öelda eetilise disaini osana. Selles võib näha organisatsiooni eetilist kohustust tagada vilepuhujale vastava süsteemi kaudu vajalik kaitse, aga ka kindlus, et teavitust võetakse tõsiselt. Samal ajal on vilepuhumise süsteemil asutuse jaoks veel rida teisi eeliseid.
Nii aitab see organisatsioonil saada teada ka nendest olulistest rikkumistest, mis muidu oleks vilepuhumisega seotud riskide tõttu teatamata jäänud. Sellega suureneb asutuse eetilise enesekorrektuuri võimalus. Ka on vilepuhumise süsteemil nii-öelda ennetav funktsioon, sest see teeb rikkumiste avastamise tõenäolisemaks, mis üldiselt suurendab töötajaskonna (ka juhtide) moraalset tundlikkust.
Oluline eelis organisatsiooni vaatenurgast on ka see, et vilepuhumise süsteem võimaldab hoida asutuse head nime, vältides avalikke skandaale ja mainekahju. See suurendab tõenäosust, et vilepuhuja püüab lahendada probleemi esiti asutusesiseselt, pöördudes selleks asutuse poolt ette nähtud kontakti poole. Asutusel on seega võimalik kiiresti ja pädevalt reageerida, alustada sisemist uurimist ja kujundada selle abil edasisi tegevusi.
Viimase eelisena võib mainida, et vilepuhumise süsteem koondab keskselt kõik olulised rikkumisest teavitused, võimaldades neid paremini analüüsida ja parendada organisatsiooni terve vastavuskontrolli (i.k compliance) süsteemi toimimist. Nii aitab see üldiselt kaasa organisatsiooni eetilisele tervisele.
Vilepuhumise süsteem ja selle raskused
Mõlema vaate kombineerimisel ei pea vilepuhumist nägema heroilise kodanikujulguse väljendusena a la Edward Snowden. Maandab ju vilepuhumise süsteem teavitaja isiklikke riske. Tegemist on pigem tavapärase moraalse teoga, mis toimub siis, kui hüvede, kohuste ja vooruste kaalukeel langeb teavitamise kasuks.
Ühtlasi on tegemist organisatsiooni hea praktika ja eetilise toimimisega, mis veelgi nii-öelda normaliseerib vilepuhumist, muutes selle vilepuhumise süsteemi, informatsiooni, koolituste ja ootuste läbi töötaja kutsealase tundlikkuse ja professionaalsuse osaks.
Seejuures ei saa tähele panemata jätta aga vilepuhumise süsteemiga kaasnevaid võimalikke raskusi ja ohte.
uurima ohuna on Eesti debatis välja toodud pealekaebamiskultuuri teket ja sellega seotud usalduse lõhkumist. Pealekaebamine on üldiselt madalatest motiividest kantud süüdistus, mis enamasti ei ole eriti kaalukas ja mürgitab ja koormab asjatult organisatsioonikultuuri (olulise teavituse puhul ei pruugi motiiv siiski otsustav olla, sest keskmesse asetub rikkumine ise ja kahju).
Praktika ja erinevad empiirilised uuringud erinevates riikides ei ole siiski pealekaebamise ohu realiseerumist kinnitanud. Ka Eesti debatis sage pea apokalüptiline "koputamise" retoorika näib seetõttu selgelt ülepingutatud. Siiski tuleb selle ohuga arvestades tähelepanu pöörata tervele reale tingimustele või asjaoludele.
On tähtis, et organisatsioonis oleks avatud, aus ja üksteist austav suhtluskultuur. Vilepuhumise süsteemi kõrval peaks julgustama töötajaid ja juhte üksteise eksimustest ja rikkumistest avatult ja probleemipõhiselt rääkima. Samuti peaks vilepuhumise süsteemi rakendamisel rääkima selle eesmärkidest ja raskustest ning korraldama vastavaid koolitusi ja nõustamist.
Olulist rolli mängib pealekaebamise probleemi puhul ka teavitusteemade täpsem kindlaks määramine ja teatud asjade vilepuhumise süsteemist välja jätmine.
Sarnaselt on vaja kaaluda, kas tagama peaks vaid teavitaja konfidentsiaalsuse või ka täieliku anonüümsuse. Esimene võib tähendada, et teavitusi laekub vähem, teine võib suurendada väärkasutuse ohtu. Selle hüvede kaalumise puhul on oluline küsimus, kuivõrd suudetakse näha teavituse vastuvõtjat usaldusväärse ja asjatundliku partnerina, samuti usk õigusriiki tervikuna.
Mõned rahvusvahelised näited
Margit Sutrop tõi hiljuti vilepuhumise süsteemi praktilise näitena Tartu Ülikooli senati vastu võetud hea teadustava rakendamise juhendi, millega kehtestati ka väärkäitumisest teavitamise kord.
Täiendaksin seda paari näitega meile lähedastest riikidest, hõlmates nii kõrghariduse, meditsiini kui ka kirikuelu valdkondi.
Esimene näide on Lõuna-Taani Ülikooli vilepuhumise süsteem. Kõigepealt jääb silma, et see peaks info kohaselt menetlema vaid "raskeid juhte". Teavitusteemad ei ole siiski piiratud ainult õigusrikkumistega, vaid puudutavad ka näiteks "tõsiseid ja korduvaid" teaduseetika reeglite või organisatsiooni siseregulatsioonide rikkumisi. Süsteem võimaldab seejuures nii anonüümseid kui ka konfidentsiaalseid teavitusi.
Teine näide on meditsiinivaldkonnast ja puudutab Taani ravimiameti vilepuhumise süsteemi. Seegi hõlmab temaatiliselt nii õigusrikkumisi kui ka muud "tõsist väärtoimimist", näiteks "tõsist ja korduvat" administratiivsete printsiipide või oluliste sisereeglite rikkumisi. Siiski on osutatud, millised asjad jäävad süsteemist välja (näiteks suitsetamisreeglite rikkumine või info, mis kuulub tervishoiutöötaja ja kliendi konfidentsiaalse teabevahetuse valda).
Teavitada on võimalik nii konfidentsiaalselt kui ka anonüümselt, kuigi viimane võimalus on seotud teatud reservatsioonidega.
Viimane näide puudutab usuorganisatsiooni ehk Saksamaa katoliku kiriku Freiburgi peapiiskopkonna vilepuhumise süsteemi. Sellega julgustatakse selgelt kiriku töötajaid, vabatahtlikke ja kõiki teisigi kahju ärahoidmiseks õigusrikkumistest ja väärkäitumistest teada andma.
Teavitada on võimalik nii anonüümselt kui ka konfidentsiaalselt, kusjuures siiski öeldakse, et teadlik valeinfo andmine võib tuua kaasa õiguslikke tagajärgi. Kuigi seda ei ole eraldi nimetatud, peaks kiriku puhul jälgima, et nagu tervishoiutöötaja puhulgi jääks vilepuhumise süsteemist välja teave, mis kuulub konfidentsiaalse teabevahetuse valda (nn pihi- ja hingehoiusaladus).
Vilepuhumise traumad ja tulevik
Vilepuhumise teemaga on seotud sügavad ajaloolised traumad ja seda mitte ainult Eestis. Näiteks Saksamaalgi seostatakse seda tihti reetmise või ebalojaalsusega. Tihti meenutatakse sellega seoses natsionaalsotsialismi või siis aega, mil võimutses Ida-Saksa salapolitsei Stasi.
Praeguse õigusriigi kontekstis asetub aga vilepuhumine ja sellega seotud eetiline hüvede, vooruste ja kohuste kaalumine siiski teise konteksti, seda nii seoses töötaja individuaalse teoga kui ka organisatsioonieetiliste püüdlustega.
See ei tähenda siiski, et vilepuhumise hindamine ja vastutustundlik süsteemne rakendamine on lihtne ja probleemitu. See vajab hoolikat hüvede kaalumist ja riskide maandamist, mis sõltuvalt valdkonnast võivad olla üsnagi erinevad. Ka vajab sellise süsteemi rakendamine kaasamist, läbipaistvust ja asjalikku arutelu ja seda mitte ainult organisatsiooni tasandil, vaid praeguse vilepuhumise seaduse eelnõu kontekstis ka ühiskonnas laiemalt.
Loe ERRist.