Justiitsministeerium saatis esmaspäeval uuesti kooskõlastusringile korruptsioonivastase seaduse eelnõu. Uuenduslikult peab ametiisik edaspidi deklareerima vara, mis on tema kasutuses üle nelja kuu aastas, samuti muutub avalikuks deklaratsioonide register.
Kuigi reformierakondlasest justiitsminister Kristen Michali sõnul aitab uus seadus muuta avaliku sektori läbipaistvamaks, tõestas Äripäeva arvates reformierakondlane Jaanus Rahumägi, et ka uuest seadusest saaks väga lihtsalt mööda hiilida – hüvesid tuleb kasutada lihtsalt vähem kui neli kuud aastas.
Välditav seadus. Äripäev on korduvalt juhtinud tähelepanu, et kui seda eelnõud ei muudeta, on poliitiku käsutuses oleva vara deklareerimise nõudest lihtne mööda hiilida. Seda näitas ilmekalt möödunud aastal eelmise riigikogu nn kapo komisjoni juht Jaanus Rahumägi. Äripäev tõi avalikkuse ette, et Rahumägi kasutas oma perega regulaarselt puhkamiseks Kreetal asuvat villat, mis ametlikult ei kuulunud talle ja seetõttu ei pidanud ta seda ka praegu kehtiva korra kohaselt deklareerima. Ta ei peaks seda villat deklareerima ka uue seaduse kohaselt, sest ta ei veeda selles villas aastas üle nelja kuu. Seetõttu peab see nelja kuu piirang seadusest kaduma – sel lihtsalt pole mõtet, ta ei täida oma eesmärki.
Seadus võik üldsõnalisem olla. Kuid vastupidiselt üldisele suunale, et seadused peavad võimalikult täpselt kõiki käske ja keelde väljendama, peaks korruptsioonivastane seadus Äripäeva arvates hoopis võimalikult üldsõnaline olema. Me arvame, et mida enam on ühes seaduses väga konkreetseid keelde, seda kergem on neist mööda hiilida – alati saab ju öelda, et ei, vaat seda konkreetset juhtumit pole küll seaduses kirjas. On ju valitsev mentaliteet, et kõik, mis pole keelatud, on järelikult lubatud. Tegelikult peaks poliitikud ja kõrgemad ametiisikud lähtuma rohkem tervest mõistusest, üldtunnustatud eetika- ja moraalinormidest ning headest tavadest.
Miks poliitikuil eetikakoodeksit pole? Miks ei võiks poliitikute tegevust reguleerida hoopis eetikakoodeks, omamoodi käitumisjuhend? Paljudel elualadel on eetikakoodeks olemas, miks poliitikuil ei ole? Google otsing annab eestikeelsele sõnale „eetikakoodeks“ üle 300 000 vaste, alustades ajakirjanike eetikakoodeksist kuni otsingumootori optimeerimise eetikakoodeksini välja. Täiesti olemas on ka näiteks avaliku teenistuse eetikakoodeks ning see 20 punktist koosnev väärtuste kogum tulekski meie meelest poliitikute eetikakoodeksile aluseks võtta.
Kuid kuidas siis ikkagi üks poliitik peaks käituma, kui tal seadust ees ei ole? Väga lihtne. Võtame näiteks sellesama teise isiku vara kasutamise. Iga poliitik võiks enne mingi hüve, teene või kingituse vastuvõtmist endalt küsida – miks ta mu vastu lahke on? Kas ta võib minult minu ametipositsiooni tõttu mingeid vastuteeneid loota? Kui vastus kaldub kasvõi natukenegi jah-poole, tuleb pakutavast loobuda. Jah, me teame, et millestki väärtuslikust loobumine on inimlikult üsna keeruline, väga keeruline on öelda, et ei, armas sõber, ma ei saa su purjejahiga ümbermaailmareisile tulla, see tunduks kahtlane.
Tipp-poliitik ja tippametnik mitte ainult ei pea olema ausad, vaid ka näima sellistena. Et mitte kellelgi ei tekiks mitte kunagi isegi mõttepoega, et oot, ma kustusin ükskord selle ja selle oma jahile pidutsema, ma uurin, kas ta saab mulle vastuteene teha. Liiga idealistlik? Võib olla. Kuid kindlasti tasub proovimist.
Allikas: ap3.ee