19.04.2012
Kirjutame täna lehes, et Eesti hinnatuima tegevjuhi tiitliga pärjatud Tele2 Eesti pikaaegne juht Toomas Tiivel omandas pärast ametist lahkumist osaluse Tele2-ga 15 aastat koostööd teinud reklaamiagentuuris DDB Eesti. Seejärel lõpetas Tele2 nimetatud ettevõttega koostöö.
Tele2 eksjuhi vastuoluline investeering
Äripäeva hinnangul on juhtum ilmekas meeldetuletus ohust, et tööandja ja töövõtja huvide ristumise piir võib olla õhuke. Kahepealine roll, kus firmajuht ajab samal ajal isiklikku eraäri või saab pärast lahkumist endise tööandja äripartneri osanikuks, tekitab alati kahtlusi ja küsimusi, mis nõuavad vastuseid. Kas tegu oli preemiaga eelmises ametis tehtu eest? Või koguni varjatud osaluse avalikuks tulekuga? Tegu võib olla ka lihtsalt asjaolude kokkulangemisega. Tõsi, Tiiveli puhul, kes sisuliselt sunniti Tele2 lahkuma, näibki viimane stsenaarium kõige tõenäolisem.
Võib õigusega vastu väita, et Eesti ongi väike ühiskond, kus käiakse üksteisega tihedalt läbi ning töökoha- või äripartneri vahetus tähendab paratamatult konkurendi juurde minemist. Kuid just seetõttu peavad Eestis sellised tehingud olema võimalikult läbipaistvad. Mitte ainult olema, vaid ka näima ausad.
Levinud skeemid. 2010. aastal kirjutasime ettevõtte DSV Transport juhtkonnast, kes istus aastaid piltlikult öeldes kahel toolil: põhikohaga töötasid juhid DSV Transpordis, samal ajal oli neist kaheksal oma transpordiettevõte, mille ainsaks või vähemalt üheks suuremaks lepingupartneriks nende endi tööand. Pärast sellise skeemi ilmsikstulekut, olid juhid sunnitud sellest loobuma.
Sellesarnaseid juhtumeid leiab Eestis, eriti väiksemate firmade puhul, ikka ja jälle. Juhtumid kipuvad aga reeglina avalikkuse eest varju jääma. Üheks põhjuseks just see, et tegu on kas väikeste või vähetuntud ettevõtetega, mis avalikkuse huvi ei pälvi. Aga peamiselt seetõttu, et kumbki osapool ei ole sellesisulist tähelepanust huvitatud ning pigem lahendab probleemi vaikselt, suurema kärata. Näiteks pealtnäha sõbralikult lahku minnes. Nii ilmnevad sellised juhtumid harva, mis võib luua pettekujutelma, et nad on samavõrd erandlikud. Näiteks suurim ja tuntuim varjatud ülemineku kahtlus pärineb aastate tagant, kui Ühispanga kauaaegne president Ain Hanschmidt sai üleöö Tallinki suuromanikuks.
Avalikustamine on vajalik. Enamikul juhtudel seostub korruptsioon Eestis avaliku sektoriga – olgu selleks mõni riigi või kohaliku omavalitsuse amet. Kui selles kinnistunud ettekujutuses erasektorit nähaksegi, siis eelkõige pistise või altkäemaksu pakkujana. Kuid erasektori korruptsioon on märksa levinum ja mitmekesisem, millele juhtis Äripäevas eelmise aasta novembris tähelepanu ka riigi peaprokurör Norman Aas. Selliste juhtumite avalikustamine on seda olulisem - korruptsioonioht ähvardab teravalt ka erasektoris, kuigi jääb oma iseloomu tõttu tihti varjatuks.
Avalikustamine on oluline ka väärtushinnangute arenguks. Sest palju sõltub, kuidas Eestis sellisesse käitumisse suhtutakse. Liiga sageli, vastupidiselt näiteks Skandinaaviale, nähakse Eestis rehepappides kangelasi. Mõni küünik võibki väita, et see on ettevõtete vaheline eraasi. Kuid seni, kuni sellised väärtushinnangud püsivad, jäävad Eestisse ka ebavõrdsust tekitavad ja turgu solkivad hinnakokkulepped, varjatud tehingud, siseinfo kasutamised, puukfirmad ja muud pahaloomulised majanduskasvu pärsivad nähtused.
Allikas: ÄP Online