- Avaliku sektori valitsemiskultuur peab olema eeskujuks, mitte hoiatav näide.
- Koolitusvariantide alternatiivide nimekiri on pikk.
- Olgu minister, ametkonna juht või nõukogu liige, ei tohiks ta olla väljaspool süsteemi.
Hiljutises kohtuasjas meedia vahendusel kõlanud selgitus, et endine minister ja kõrge politseiametnik pole osalenud korruptsiooni ennetamise koolitustel piisaval määral ega ole kokku puutunud mitmekesise teemakohase sisuga, mis aitaks tal mõista huvide konflikti ja korruptsiooniohu olemust, on murettekitav. Mitte niivõrd konkreetse kohtuasja kontekstis, vaid ühiskondliku sõnumi mõttes, mida see olukord kannab, kirjutab Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Taavi Saat.
Kui inimene, kes on olnud seadusloome juures, juhtinud täitevvõimu (k.a korruptsioonivastase seaduse rakendamist) ja vastutanud seaduste täitmise järelevalve eest, tunnistab, et pole pidanud vajalikuks osaleda korruptsiooni ennetamise koolitustel, saadab see avalikkusele vale signaali. See tähendab sisult, et süsteemi tipus olevad inimesed võivad pidada end koolitustest ja teadlikkuse parendamisest vabastatuks – justkui kehtiksid ennetavad meetmed ainult alluvatele.
Korruptsiooni ennetamise koolitused ei ole pelgalt formaalsus ega «kohustuslik seminar». Nende eesmärk on tagada, et iga avaliku sektori töötaja – olgu ta ametnik, juht või minister – mõistaks, kuidas huvide konflikt võib tekkida ja kuidas seda ennetada. Huvide konflikt ei teki alati tahtlikust soovist reegleid rikkuda, vaid sageli teadmatusest, enesekindlusest või harjumuspärasest käitumismustrist.
Avaliku sektori valitsemiskultuur peab olema eeskujuks, mitte hoiatav näide. Kui kõrgel ametikohal olnud inimene ütleb, et ta ei ole saanud piisavalt teadmisi korruptsiooniriskide vältimiseks, tekib õigustatud küsimus: miks ei ole? Kas vastutus jääb üksikisikule endale või peaks hoopis süsteem tagama, et kõik juhtimistasandid oleksid tegelikult teadlikud ja koolitatud? Oluline on lisada, et koolitusvariantide alternatiivide nimekiri on pikk, alates koolitustest, millel osaletakse kohapeal, kuni e-kursusteni välja – seega on olemas koolitussüsteem, mida peaks regulaarselt kasutama.
Sellised olukorrad toovad esile vajaduse muuta korruptsiooniennetus ja eetikakoolitused reaalseks ja asjakohast sisu piisaval määral pakkuvaks osaks iga avaliku sektori juhi ametikäigust. Ei piisa, kui koolitusnimekirja tehakse vormi täiteks vaid linnuke. Ükski juht – olgu ta minister, ametkonna juht või riigiettevõtte nõukogu liige – ei tohiks olla väljaspool süsteemi, vastasel korral võivad võim ja vastutus teatud olukordades muutuda riskiks nii isikule endale kui ka avalikkuse usaldusele. Seda enam, et kehtivad seadused kohustavad avalikku sektorit tagama korruptsioonivastase teadlikkuse olemasolu kõikidel tasanditel.
Korruptsioonivastane teadlikkus on nagu vaktsiin – seda tuleb manustada enne, mitte pärast haiguse puhkemist. Kui ennetamist ei väärtustata ühiskonna kõrgeimal tasemel, on raske loota, et seda teeks ametnik või töötaja süsteemi alumises otsas.
Avalikkus eeldab, et need, kes juhivad riiki ja kujundavad seaduseid, käituvad mitte ainult seaduse järgi, vaid ka eetiliselt eeskujulikult. Just nemad peaksid olema need, kes mitte üksnes ei nõua läbipaistvust teistelt, vaid tõestavad ka ise oma tegudega, et valitsemine on teenimine – mitte privileeg.
Artikkel on leitav ka Postimehe arvamuslehel.