Selge see, et ülisalajase jälgimisprogrammi PRISM kohta teavet lekitanud ja ülemaailmse skandaali põhjustanud Edward Joseph Snowden ei saa veeta kogu oma ülejäänud elu Moskva Šeremetjevo lennujaamas, kui põnev ja värvikirev see ka tunduks. Paraku on esimesed paarkümmend riiki hiljuti 30. sünnipäeva tähistanud mehe asüülipalve erinevatel põhjustel tagasi lükanud või ei ole varjupaiga saamise tingimused talle endale vastuvõetavad olnud.
Pole kuigi tõenäoline, et Edward Snowden või mõni teine suur rahvusvaheline vilepuhuja Eesti riigilt varjupaika küsib, kuid see ei tähenda, et me ei võiks vilepuhujate ja nende kaitse teemal arutleda. Eesti peaks toimetuse arvates olema ühiskond, kus vilepuhujatesse ei suhtuta kui paariatesse, vaid inimestesse, tänu kellele on maailmast ühel või teisel moel saanud parem paik. Moraalne toetus on samuti tähtis.
Motiivid võivad olla väga erinevad. Salajaste andmete avalikkusele lekitamist esineb kahtlemata mitmel moel ja vilepuhujate (whistleblower) motiivid võivad olla vägagi erinevad. See kõik aga ei vähenda nende sõnumi olulisust. Vastupidi – endise LKA töötaja Snowdeni paljastuste läbi jõudis üldsuse teadvusse, et Facebooki, Google´i, Skype´i ja teistes infotehnoloogiliste kanalite kaudu vahendatavat teavet võidakse lugeda, kuulata ja salvestada. Oleme Eestiski uhked oma IT-saavutuste üle, kuid ei saa nõus olla sellega, et mingi „suur vend“ kõigel sellel ebaseaduslikult silma peal hoiab. Ja mitte ainult (potentsiaalsetel) vaenlastel, vaid samamoodi ka omadel ja liitlastel.
Väidetav Euroopa Liidu institutsioonide ja esinduste järele nuhkimine võib koguni edasi lükata läbirääkimised Euroopa Liidu ja USA vahelise vabakaubanduslepingu üle. Rääkimata poliitilistest debattidest ja kõikvõimalikest seisukohavõttudest, mille laviin on alanud.
Igal juhul nõuab vilepuhumine julgust, mis iganes tasandil. See võib kaasa tuua erakonnast väljaheitmise, nagu Silver Meikari puhul. Aga võib tähendada ka kuni 150 aasta vangistust, mis ähvardab WikiLeaksile Iraagi ja Afganistani sõja kohta dokumente lekitanud USA sõjaväelast Bradley Manningut.
Avalikustamine võib kaasa tuua ka erinevaid tagasilööke, kuid laias laastus aitab see igal juhul võidelda ebaseaduslike või koguni inimsusevastaste tegude kinnimätsimise vastu. Nüüd oleme näiteks aimu saanud, et veebimaailmas tuleb illegaalset jälitamist ja pealkuulamist tõrjuda nagu umbrohtu põllult.
Aitame kaasa. Prantsuse tehnoloogiaminister Fleur Pellerin on teinud ettepanekut pöörata enam tähelepanu vilepuhujate staatusele ja nende kaitsele koimaksgu maailmas. Siinkohal on Eestilgi hea võimalus ettepanekust kinni hakata ning rahvusvahelisel tasandil kaasa aidata selle valdkonnaga tegelemisele ja vastava regulatsiooni arengule. Iga vilepuhumise juhtum on küll erinev, kuid alati on nende puhul ka ühiseid jooni.
Eesti tegelemine vilepuhujate ja nende kaitse küsimustega peaks seejuures kandma sõnumit, et meie riik toetab mis tahes seaduserikkumiste päevavalgele toomist ning ühiskonna avatust ja läbipaistvust. On hea, kui selle saavutamiseks saab kasutada n-ö tavameetodeid, aga elu näitab, et ilma vilepuhujateta maailm siiski hakkama ei saa.