Eestis on lobistamine praegu üsna reguleerimata. Näiteks peaks juba praegu seaduseelnõude juurde märkima, kelle huvisid õigusakt kajastab, kuid tavaliselt jääb see tegemata.
Lobitöö on jälle avalikkuse tähelepanu all. Möödunud nädala alguses ilmus EPL-is lugu sellest, kuidas riigikogulane Vilja Toomast esindab riigikogus tubakatööstuse lobi, olgugi et suurema eduta. Kõigest mõni nädal varem esitas riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon vanematekogule heakskiitmiseks rahvasaadikute hea tava täiendamise ettepanekud. Mis aga on lobi ja kes on need pimedates koridorides ohjeldamatult poliitikuid lobistavad tegelased? Mis vahe on lobil ja huvikaitsel ning miks see reguleerimist vajab?
Kõige lühem vastus näib olevat, et lobi on see, mida teevad poliitika mõjutamiseks teised, nn nemad. Iseenda tegevusest rääkides kasutatakse pigem sõnu nagu „huvikaitse”, „eestkoste” ja „valitsussuhted”. Sisuliselt on aga tegu sama asjaga: kellelgi on selles, mis joones seadusloome peaks kulgema, oma huvid ja seetõttu üritatakse seda vastavalt suunata. Lobistideks võib seega määratleda kõiki alates Eesti puuetega inimeste kojast kuni kaubandus-tööstuskoja ja suurettevõteteni, kui need ainult vastavate poliitikute või ministeeriumite esindajatega kohtumas käivad. Eesti ei erine muust maailmast, lobi tehakse ikka seal, kus liigub rohkem raha, näiteks energia- ja tervishoiusektoris, metsanduses, hasartmängude ja transpordi valdkonnas.
Efektiivsemate tulemuste saavutamiseks peavad ka kõige kasumlikumad äriühingud pöörduma elukutseliste lobijate poole. Need on enamasti advokaadid ja avalike suhete spetsialistid, kes on olnud seotud erakondade, avaliku teenistuse või meediaga. Eesti ainsas põhjalikumas lobitöö uuringus, mille 2014. aastal avaldas MTÜ Korruptsioonivaba Eesti, tuuakse peamiste valitsussuhetega tegelevate PR-agentuuridena esile Meta Advisory Group ja Corpore. Advokaadibüroodest teenivad äramainimise Sorainen, Raidla, Lejins ja Norcous, Glikman, Alvin ja Partnerid ning Aivar Pilve büroo. Mõistagi ei suuda igaüks endale sellist esindamist lubada.
Ainult argumendid
Kuigi lobist rääkides kasutatakse tihtipeale sõnu, mis jätavad mulje, justkui oleks tegemist otsese või kaudse korruptsiooniga, ei ole see siiski nii. Korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine on Eestis kriminaliseeritud ja nende reeglite rikkumist ei saa jätkusuutlikku äri ajav lobist endale lubada.
„Meil ei ole mingeid muid survemeetodeid poliitika kujundamise mõjutamiseks oma klientide kasuks peale argumendi. Meie töö argipäev ongi käia komisjonides ja istungitel ja vaielda: esitada argumente lähtuvalt sellest, mis on meie kliendi huvi. Meie eesmärk on otsida ühisosa meie kliendi huvi ja avaliku huvi vahel. Lõpuks ministeerium või komisjon siis otsustab, kas see huvi on ka päriselt kattuv või ei saa ettepanekuid arvesse võtta,” kirjeldas lobisti tööd valitsussuhete Eesti turuliidri Meta Advisory Groupi partner Andreas Kaju.
Tema sõnul on eduka lobitöö eeldused süsteemsus ja pikaajalisus. Kui klient tuleb juba tõsise murega, siis on teda raske aidata. „Kui mingit sektorit esindad, tekib kontaktibaas ja sind hakatakse respekteerima, tekib teatud arusaamine. Tänu sellele ka pidev informeeritus valdkonnast, mistõttu saab hakata ka reaalselt mõju omama. Eesmärk ongi parandada oma kompetentsi, et olla tõsiselt võetav partner. Tõsiselt võetavus ja usaldusväärsus ongi kaks põhilist väärtust.”
Mujal maailmas selged reeglid
Kuigi alati võib klientidega erimeelsusi esineda, on Kaju sõnul Meta Advisory Groupil selged reeglid, milliseid kliente vastu ei võeta. Mõtlematagi lükatakse tagasi kõik pakkumised näiteks kiirlaenu andjatelt, samuti ei töötata kunagi klientide heaks, kelle tegevus võiks olla vastuohus Eesti julgeolekuga. Ent on ka lobitöö teenust pakkuvaid PR-agentuure, kes endale selliseid piiranguid ei sea.
Erinevalt Eestist on lobitöö suuremas osas läänemaailmas reguleeritud ja ametlikult läbi mõtestatud. Näiteks europarlamendis peavad saadikud registreerima kõik huvigruppide esindajad, kellega nad tööajal kohtuvad. Leedus on lobistide register, kuhu kuuluvatele huvikaitsjatele on keelatud muu äriline tegevus, aga nemad saavad selle eest ka hõlpsama ligipääsu seadusloomele. Eestiski on eri eneseregulatsioonide loomist korduvalt alustatud, kuid kõik katsed on eri põhjuste tõttu pooleli jäänud. Hea seadusloome eeskirjade järgi peaksid rahvasaadikud praegugi tegelikult deklareerima, kelle huvid seadustes kajastuvad, ent tihtipeale jääb see lihtsalt tegemata. Regulatsiooni puudumisele on tähelepanu juhtinud ka OECD, korruptsioonivastaste riikide ühenduse GRECO raport ja MTÜ Korruptsioonivaba Eesti.
Mai alguses esitas riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon vanematekogule saadikute lobitegevuse reguleerimise ettepanekud. Üks ettepanekute algataja Artur Talvik oli neist LP-le rääkides optimistlik.
Saadikud saagu aru
„Oleme pannud ta sellisesse vormi, et ta võiks isegi läbi minna. See on tegelikult esimene katse kuidagigi saadikutele selgeks teha, et on olemas selline asi nagu lobi, mis ei ole iseenesest midagi halba, kuid on olemas ka halb lobi. Minu arust on oluline, et sellest üldse räägitakse ja käib debatt. Nii on ka alust eeldada, et asi läheb paremaks,” ütles Talvik.
Nii nagu praegu üritatakse koostada lobireegleid lobitavatele, on seda varem üritatud teha ka lobitajatele endile. Kõige kaugemale jõuti sellega justiitsministeeriumis Kristen Michali ministriks oleku ajal. Paljude teiste seas toetasid seda ka Meta Advisory Group ja Andreas Kaju. „On hea ja oluline, et igas olukorras oleks suvalisele kõrvaltvaatajale minimaalse pingutusega selge, kes on näiteks mingi seadusloomeakti väljatöötamisel kaasa löönud. Loomulikult on reeglid tülikad, aga arvan, et sellest oleks meile äriliselt kasu ja see aitab kommunikeerida, et tegemist on professionaalse tegevusega, mida ühiskond läbi reguleerimise tunnustab,” ütles Kaju.
Lõppude lõpuks on lobitöö seaduslik reguleerimine kultuuri küsimus. Sellega pannakse paika normid, kuidas me oma seadusloomes käitume ja millist käitumist teistelt ootame. „Kultuuri saab ju alati muuta ja ta muutubki kogu aeg ajas. See on ka põhjus, miks ma ei ole veel lootust kaotanud,” sõnas MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Erkka Jaakkola. „Praegu ei ole me seda ühiskondlikku dialoogi pidanud, aga nüüd on see aeg käes.”
UBERI TULEKUT VALMISTATI PIKALT ETTE
Kui rahvusvaheline sõidujagamisteenuse pakkuja Uber Eesti turule laienemist ette valmistas, hakkasid nad kohe ka lobiste otsima. Konfliktsena tuntud firma teadis, et ka Eesti turul võib tekkida vastuseisu, ja seetõttu taheti olla ettevaatlik. Avaliku konkursi võitsid Andreas Kaju ja Meta Advisory Group. Varem oli Uberi turule sisenemise mudel selline, et kõigepealt hakati tegutsema ja alles siis õigusnormide sobivust jälgima, aga Meta soovitas neile teistpidist lähenemist. Enne turule tulekut võeti risk ja käidi läbi kõik olulisemad otsustajad Tallinna transpordiametist kuni ühistransporti haldavate ministeeriumiteni, samuti EAS, mõned riigikogu fraktsioonid ja liikmed. Kontakti eesmärk oli informeerida, et Uber tunneb Eesti vastu suurt huvi, kaalub turule tulekut ja soovib leida selleks koos Eesti seadusandjaga sobivaid õiguslikke lahendusi. Varem poldud kusagil Euroopas niimoodi tehtud.
„Enne turule tulemist käisime läbi kõik vastavad ametkonnad, andes sellega tegelikult riigile võimaluse meid pikalt saata ja öelda, et Uber ei ole teretulnud. Seda õnneks ei tulnud, aga see oli selgelt riski peale välja minek,” ütles Kaju. „Me usume ausalt öeldes sellesse, et Eestis on võimalik sellise relvituks tegeva avatusega rohkem saavutada. Saan aru, et mingitel turgudel see ka ei toimi. Oleme ettevõtetega igal pool käinud ja arutanud. On olnud edu ja on olnud ka ebaedu. Ajakirjanike vastuvõtt Uberile ei ole näiteks imeline, aga see on okei. Samamoodi on okei ka see, et taksojuhid ei ole vaimustuses. Ka neil on oma huvi ja nendegagi peame selle selgeks rääkima.”
APTEEKIDE ASUTAMISPIIRANGUTE ARUTELUD VIISID LOBISTIDE SÕJANI
Aastail 2010–2011 hakati planeerima seadusemuudatust, millega oleks kaotatud konkurentsipiirangud asutada apteeke vähema kui 3000 inimese kohta. Muudatuse pärast puhkes 2014. aastani sõda kahe konkureeriva apteekrite katusühenduse – apteekide ühenduse ja apteekrite liidu vahel. Apteekrite ühendus on tihedalt seotud Eesti suurima, Margus Linnamäele kuuluva ravimifirmaga Magnum, aga apteekrite liit Soome kapitalil põhineva Yliopisto apteekide ketiga. Vaidlused käisid nii sotsiaalministeeriumis kui ka riigikogu sotsiaalkomisjonis, kus ettepanekuid tekkis ja kadus, ilma et komisjoni liikmed oleksid osanud selle kohta täpselt aru anda.
Magnumi huve esindasid Meta Advisory partner Ott Lumi isikus ning Jüri Raidla ja Leon Glikmani advokaadibürood. Yliopisto poolel seisid Meelis Kubits Corpore PR-büroost ja Allar Jõks Soraineni advokaadibüroost.
Tollest ajast oli üks markantsemaid efektiivse lobi näiteid Reformierakonna „halli kardinali” Rain Rosimannuse kohtumine Linnamäega. Pärast kohtumist saatis tollane rahandusminister Jürgen Ligi sotsiaalkomisjonile kiiresti kirja ja palus jätta ravimiseaduse senisel kujul kehtima. Rosimannus eitas, et vestlusel oleksid tulnud jutuks apteekide asutamispiirangud.
Samal ajal avaldasid paljud advokaadid ja teised eksperdid meedias artikleid, jättes nimetamata, et nad esindasid seejuures erihuvisid. Ka riigikogu seaduseelnõude menetlemise veebilehelt, kus saabunud arvamused peaksid kirjas olema, puudusid enamiku ajakirjanduses domineerinud advokaatide ning nende esindatud ettevõtete ja ühenduste arvamused. Komisjoni liikmed jäid mitme ärihuvi vahele ega osanud väidetavalt advokaatide koostatud seaduseelnõu analüüse pädevalt hinnata, sest esitati vastuolulisi ja juuražargoonis argumente ning sõltumatut hinnangut oli raske leida. Seetõttu kujunes riigikogu menetlus erakordselt keeruliseks.