Aivar Hundimägi: vilepuhumist tasub soosida

Eelmisel nädalal Postimehes ilmunud paljastus Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) Nurkse avaliku halduse instituudi skeemitamisest Euroopa Liidu projektirahadega on väga hea õppematerjal kõigile organisatsioonidele, teiste hulgas ka eraettevõtetele.

Era- ja riigisektori tippjuhtidel tasub lugeda 27. augusti Äripäeva juhtkirja ja järgida sealset soovitust, mille kohaselt peaksid organisatsioonide juhid soosima vilepuhumist ehk konfidentsiaalsete ja anonüümsete vihjeliinide loomist.

Vilepuhumine ei ole reeturlus ega ärategemine, vaid võimalus puhastada organisatsiooni seesmiselt ja võidelda korruptsiooniilmingutega, et tulevikus halbu olukordi vältida.

Rääkisin sarnasel teemal ehk vilepuhujate soosimise vajalikkusest Vikerraadio eetris ka eelmise aasta kevadel ühes päevakommentaaris. Toona oli ajendiks Tallinna Linnatranspordi AS-is lahvatanud korruptsiooniskandaal, mille puhkemine polnud üllatav, sest Tallinna linn oli kurikuulus korruptsioonijuhtumite osas ning paistis silma ükskõikse suhtumisega sellesse teemasse.

Toona jagasin mõningaid soovitusi, mida tasub TTÜ juhtumi valguses taas korrata.

Toona oli häda selles, et Tallinna linnajuhid ja Tallinna linnatranspordijuhid ise ei suutnud linnas toimunud korruptsioonijuhtumeid avastada. See näitas sisekontrollisüsteemide puudulikkust ning vilepuhujate umbusku otsustajate vastu.

Organisatsioonis korruptsiooni avastamine või tõkestamine tugineb kolmele sambale. Nendeks on ennetamine, juhtimine ja vastutus ning kontroll.

Ennetamine ja juhtide vastutus tähendab sallimatut suhtumist korruptsiooni ning juhtide isiklikku eeskuju. Juhtide käitumine on oluline just vilepuhujate julgustamiseks. Tallinnas ei julge inimesed linnavalitsust ja linnafirmade juhte korruptsioonikahtlustest teavitada, sest viimased on oma tegevusega näidanud, et korruptsioon ja onupojapoliitika on pealinnas soositud tegevused.

Tallinna Tehnikaülikoolis oli olukord parem. Vilepuhuja läks esmalt oma kahtluste ja tähelepanekutega rektor Jaak Aaviksoo jutule.

"Vilepuhujaga enam ei suheldud ehk talle ei antud teada, mis saab tema murest edasi ja kuidas seda üritatakse lahendada."
Ülikooli probleemi tuum oli aga selles, et polnud paigas, mis pärast vihjete laekumist täpsemalt juhtuma hakkab ning vilepuhujaga enam ei suheldud ehk talle ei antud teada, mis saab tema murest edasi ja kuidas seda üritatakse lahendada. See oli tõenäoliselt ka peamine põhjus, miks vilepuhuja otsustas oma kahtlused ajakirjanduse abil avalikuks teha.

Juhtumi avalikuks saamise järel tegi aga ülikooli juhtkond ja ka teadlaskond laiemalt teise suure vea. Nad üritasid vilepuhuja esitatud infot seada kahtluse alla.

Näiteks öeldi, et tema esitatud info oli selline, millega ei saanud midagi peale hakata või heideti vilepuhujale ette, et ta oma vestluse rektor Aaviksooga salaja salvestas ja hiljem avalikustas. Katse n-ö sõnumitooja tappa on aga väga vale tee, sest nii lõikab ülikooli juhtkond läbi võimalused tulevikus taolisi vihjeid saada.

Vilepuhuja on näide lojaalsest töötajast. Mõnikord võib olla seda raske mõista, sest ühiskonnas kannab pealekaebamine kohati endiselt Nõukogude-aegset "koputaja" märki. Totalitaarne režiim andis mõistetele väärdefinitsioone, kasutades niisugust informatsiooni kogumise viisi omaenese kodanike vastu.

Vabas ühiskonnas pole vilepuhumine repressioonide teenistuses, vaid aitab ebaausatele skeemidele vastu seista, mis aitab juhtidel vabaneda efektiivsust takistavatest teguritest ja hoiduda võimalikust raha- ja mainekahjust. Kuigi vihjete andmise võimaluse loomine tekitab ka täiendavat halduskulu, võib sel viisil avastatud probleemi tagantjärele lahendamine osutuda kordades kallimaks, väidab Äripäeva juhtkiri.

Ernst & Youngi mulluse uuringu järgi leitakse kolmandik pettustest just vihjete abil. "Kui eesrindlikud tippjuhid näevad vilepuhumist riskijuhtimise ja sisekontrolli asendamatu osana, teevad teised endale teavitajate reeturiteks tembeldamise ja marginaliseerimisega karuteene," kirjutas Carmen Paju vabaühendusest Korruptsioonivaba Eesti tänavu jaanuaris Äripäevas.

Seega peaksid juhid igati soosima konfidentsiaalsete ja anonüümsete vihjeliinide loomist, mis annaks vilepuhujale kaitse. Otse tippjuhi juurde rääkima minek näitab ühest küljest organisatsiooni tervist – juht on valmis töötaja ära kuulama – kuid teisalt võib see tekitada uusi probleeme või süvendada olemasolevat. Näiteks võib juht ise olla teemaga seotud.

On oluline, et organisatsioonidel oleks selged ja kõigile avalikud põhimõtted, kuidas taoliste vihjetega käitutakse. Oluline on vältida olukorda, et vihje laekub ainult asutuse juhile.

Näiteks vaatasin Tallinna Tehnikaülikooli kodulehekülge ja ma ei näinud seal sellist anonüümsete vihjete tegemise võimalust. See oleks aga esimene asi, mille ülikool võiks tekitada.