29.04.2020

KVE tegevjuht: lobitöö läbipaistvus on oluline eriti kriisiajal

Kuigi praeguses olukorras on paljudele isegi veider rääkida muust kui tervisest ja pandeemia mõjust majandusele, on koroonakriis korralik proovikivi meie riigivalitsemise sõltumatusele ja vastupanuvõimele, kirjutab Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju tänases Äripäevas.

Vastupanuvõimele just seepärast, et otsuseid tuleb arusaadavatel põhjustel langetada kiiresti ning nii mõnigi osapool võib tekkinud segadust ära kasutada. Seda kinnitavad nii üle maailma levivad petuskeemid kui ka juba nii mõneski riigis avalikkuse ette jõudnud korruptiivsed tehingud ja hanked.

See pole kindlasti vihje, et Eestis midagi säärast toimuks. Küll aga tunneme meie vabaühendusena ning olen kindel, et ka paljud teised ühiskonna valvekoera rolli kandjad, puudust veelgi suuremast läbipaistvusest. Tundliku hanketeema kõrval puudub meil ligipääs informatsioonile, milliste huvirühmadega meie poliitikakujundajad kohtuvad ning kelle soove seeläbi praegusel ajal enim arvesse võetakse. Ega tegelikult pole asi vaid praeguses ajas – kõnealuste kohtumiste kohta teame ka tavaolukorras piinlikult vähe.

Varitseb korruptsioonioht

On paslik meenutada, et just eelmisest majanduskriisist ajendatuna jõustati Iirimaal Euroopa seni rangeim lobireeglistik. Suurt opositsiooni sellele ei leidunud, sest kriis kirjutati suuresti tollal võimul olnud Fianna Fáili erakonna ja kinnisvaraarendajate liiga lähedaste suhete kaela ning kõigile oli majanduslikult räsitud riigis selge, et business as usual peab lõppema.

Tulemus? Teiste seas kinnitab Iirimaa suhtekorraldajate liidu (Public Relations Institute of Ireland) president, et kohtumiste avalikustamine on suurendanud rahva usaldust poliitika kujundamisesse, sest kui kohtumised on avalikult teada, väheneb ka igasugune spekuleerimine kinniste uste taga toimuvast.

Iirimaa on aga üpris erandlik näide – head kohustuslikku registrit on keeruline luua ning kui kõik selle vajalikkusest aru ei saa, leitakse viise nurki lõigata. Seetõttu tulebki poliitika disainimisel esmalt aru saada, millise probleemi lahendamisega me tegeleme.

Kaitsepolitsei aastaraamatus juhitakse sel korral tähelepanu lobitöö praegusele läbipaistmatusele ning sellest tulenevale korruptsiooniohule. Kogemusele ühingus Korruptsioonivaba Eesti tuginedes väidan, et sellest laiemgi probleem on õigusloome ja poliitika kujundamise arusaamatus ja läbipaistmatus.

Miks nii? Kui me ei pööra tähelepanu terviklikule kaasamise ning läbipaistvuse edendamisele, ravime me sümptomeid, mitte põhjuseid. Olgu veel kord öeldud: lobitöö on demokraatliku süsteemi osa, nagu seda on igasugune huvide esindamine, olenemata välisest kujust ja vormist. Sisu on ikkagi sama: poliitika ja muude avalike otsuste mõjutamine. Kui pöörame üksnes lobitöö reguleerimise asemel tähelepanu kogu õigusloome läbipaistvuse ja kaasatuse edendamisele, suurendame seeläbi usaldust poliitika kujundamisesse, mis omakorda tugevdab meie demokraatiat.

Mida see praktikas tähendab?

Esimese sammuna näeme Korruptsioonivaba Eesti poolt mõistlikuna luua süsteem, mille eesmärk on kõrgemate ametiisikute, st poliitikaid sisuliselt mõjutavate ja nende üle otsustavate inimeste vabatahtlik huvirühmadega kohtumiste avalikustamine nii ministeeriumides kui riigikogus. Vabatahtlik just seetõttu, et tegu peaks olema positiivse meetmega, mis ärgitab avaldama, mitte ei karista.

Huvirühmad on siinkohal nii äri- kui avalikke huvisid esindavad inimesed ja organisatsioonid, kelle eesmärk on mõjutada õigusloomet. Mida rohkem mõistame ja näeme, kuidas ja millele tuginedes otsuseid tehakse, seda parem.

Uued asjad tekitavad alati hirmu ja vastumeelsust. Üks parimaid näiteid sellest on viimasel aastal tähelepanu keskmesse tõusnud väärkäitumisest teavitamine, mille puhul kuuleme ühingus pea alati muret selle kohta, kuidas vihjeliini avamine kindlasti vihjete arvu meeletutesse kõrgustesse viib. Siiani pole ühestki hirmude realiseerumisest veel kuulda olnud – pigem nähakse edaspidigi vaeva, et inimesi rääkima julgustada.

Samamoodi on ka huvirühmadega kohtumiste avalikustamisega. Jah, ilmselt on alguses suurema tähelepanu tõttu tarvis mõningaid vanu harjumusi muuta, kuid avalikustamine ei tähenda kogu kalendri avalikuks tegemist ega ka kohtumistest protokollide koostamist. Pikemas perspektiivis kasvatab parem arusaam riigi toimimisest omakorda usaldust nii institutsioonide kui riigi vastu. Viimase Turu-uuringute ASi küsitluse järgi on nii riigikogul kui valitsusel rahva usalduse nimel tarvis kõvasti pingutada.

Soomes register tulekul

Ja samamoodi võiks pingutada ka teine, huvirühmade pool. Kuigi 1. aprillil ilmunud pilauudises tehti nalja lobiregistri loomise üle, tasuks meil kõigil siinpool pinki – jah, kõigil, sest ka Korruptsioonivaba Eesti esindajana olen ma sisult lobist – vaeva näha oma professionaalsuse, eetilise ja läbipaistva käitumise nimel. Seda nii oma kohtumiste avalikustamise kui tulevikus näiteks lobitöö ja huvikaitse eetikakoodeksitega liitumise ning järgimise kaudu.

Muide, Korruptsioonivaba Eesti ühing pidas sel esmaspäeval juubelit – tegevuse algusest möödus juba 20 aastat. Sellest vähemalt pool aega oleme Eestis pidanud mõttevahetusi lobitöö mingis vormis reguleerimise üle.

Lobiregistrit töötatakse välja isegi Soomes, mis on korruptsioonitaju indeksis juba kolmandat aastat maailmas Taani ja Uus-Meremaa järel kolmandal kohal. 2020 võiks olla just see aasta, mil Eestiski õigusloome läbipaistvuse nimel konkreetsed sammud ette võetakse.