24.10.2019

KVE tegevjuht ERRis: lobitöö tuleks ümber mõtestada

Lobitöö mõistet pole Eestis seadusandluses määratletud, mistõttu pole üllatav, et seda aetakse segi muu (otsuste) mõjutamisega seotud sõnavaraga. Näidet pole tarvis kaugelt otsida. Alles 1. oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud "EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist" artiklis kasutati "mõjuvõimuga kauplemist" ja "lobitööd" vaat et sünonüümidena.

Lobitöö lai, Transparency Internationali pakutud definitsioon on järgmine: "igasugune huvigrupipoolne otsene või kaudne suhtlus avalike teenistujate, poliitiliste otsusetegijate või nende esindajatega, et mõjutada avalikke otsuseid".

Lobi ehk eestkoste pole seega midagi muud kui huvirühmade tegevus ametiisikute mõjutamiseks - avalikult või silmast silma, kirjalikult või suuliselt. Siia alla ei liigitu seega üksikisiku pöördumised enda õiguste kaitseks, vaid ärihuvide ja mõne ühiskonna grupi huvide eest seismine.

Endel Oja, kelle suhtes kriminaalmenetlust siiski ei alustatud, proovis väidetavalt altkäemaksu eest arhitektuuribüroole Kadarik Tüür pakkuda "teenust" ERR-i uue telemaja ehituse riigieelarvesse saamise näol. Sellisel juhul oleks tegu mõjuvõimuga kauplemisega.

See, kui suur või väike on inimese tegelik mõju otsuste langetamisel, ei vähenda asja tuuma: igasugune professionaalse või sotsiaalse positsiooni ärakasutamine meelehea saamiseks on korruptiivne.

Nagu kirjutas Äripäev 18. oktoobri juhtkirjas, on Eestis lobitöö osas tarvis õigus- ja väärtusselgust. Tundub, et esimese poole me vaikselt liigume.

15. oktoobril märkis Tallinna ringkonnakohus Pärnu linnavolikogu liikme Ago Kalmeri süüdimõistva otsusega, et antud kriminaalasja puhul oli põhiküsimus, kas "tegemist [oli] kompromissläbirääkimistega kinnistu omandamishinna osas või kuriteoga ehk altkäemaksu küsimises konkreetse vara väärtuses".

See, et süüdistatav pakkus oma ettevõttele teatud maalapi saamise või rahaks vahetamise eest volikogus hääli, jäi aga esimese kohtuastme jaoks legaalse ärihuvide eest seismise piiridesse.

Lääne ringkonnaprokurör Küllike Kask kommenteeris "Aktuaalsele Kaamerale", et Pärnu maakohtu otsuse tühistamine aitab "tõmmata piiri niinimetatud lobitöö ja korruptsiooni vahele".

Muudame sõnavara

Hoiakute osas oleme praegusel hetkel aga nõiaringis. Lobitöö on justkui tabu või siis vähemalt kaheldava väärtusega tegevus. Eeldatakse, et "päris" otsused tehakse tagatubades. Aeg-ajalt ilmub ajakirjanduses lugu, milles ühe või teise grupi huvidega on ebaproportsionaalselt arvestatud.

Kuivõrd aga avalikkusel puudub ülevaade sellest, kellega veel kohtuti või millest otsus lähtus, saab algne tees nurgatagusest diilitegemisest taas kinnitust. Seejärel tõuseb ühiskonnas mõneks ajaks huvi lobitöö reguleerimise vastu, aga sõna "reguleerimine" tekitab sellise vastumeelsuse, et arutelu sellest enam edasi ei liigu.

Varemgi on lobitöö määratlemise suunas püüeldud, kuid ühtset sobivat lahendust pole siiani suudetud leida. Justiitsministeerium on aastate jooksul korraldanud temaatilisi ümarlaudu, kodadele on tehtud ettepanek välja töötada lobiregister ning viimati võttis riigikogu ette huvirühmadega suhtlemise hea tava koostamise. Kahjuks üpris tulutult.

Võib tunduda vastuoluline, aga arvan, et nõiaringist vabaks saamiseks ei peaks me Eestis vahet tegema n-ö traditsiooniliste lobistide (strateegilised kommunikatsioonieksperdid, advokaadid, ärihuvide esindajad) ning huvirühmade (erialaliidud, ametiühingud, vabaühendused) vahel.

Palgatavaid professionaalseid lobiste on meil hinnanguliselt 20-30, kuid eraldi huvikaitsega tegelevaid inimesi kokku mõnisada. Eesmärk on kõigil aga sama: mõjutada avalikke otsuseid. Seega tasuks positiivse mõiste "huvikaitsjad" all määratleda kõiki huvirühmade esindajaid.

Olgem selged: lobitöö ehk eestkoste ehk huvikaitse on vajalik ja loomulik huvide esindamise viis. Poliitikute ning kõrgemate riigiametnike töö aga ongi erinevate huvirühmadega kohtuda ning huvirühmade eesmärk omakorda teatud huvide eest seista.

Päevavalgus loob usaldust

Sattusin hiljuti ühte huvitavasse vestlusesse. Teine pool avaldas pooleldi naljatades väljakutsuva väite, et Eesti ühiskonnas on usaldus äärmiselt kõrge politsei vastu seetõttu, et paljugi nende tegemisest on salajane ja seega hoopis läbipaistmatu. Riigikogu, mille infotunnid on otse vaadatavad ja tegevus mitmeti avalik, usaldus on aga 54 protsendi juures. Ehk siis peaks läbipaistmatus olema võti usalduse tõusule.

"Politsei mitte ainult ei tegutse õiglaselt, vaid selle tegevus näeb ka õiglane välja."
See on aga ohtlik rada. Usaldus politsei vastu on Eestis ühiskonnas lausa 86 protsenti (2018 – Kaitseministeerium) mitte seetõttu, et me nende tegemistest midagi ei tea, vaid seepärast, et nad teevad oma tööd hästi. Aeg, mil me polnud kindlad, kas peame trahvi vältimiseks altkäemaksu pakkuma, on ammu möödas. Politsei mitte ainult ei tegutse õiglaselt, vaid selle tegevus näeb ka õiglane välja.

Täpselt samamoodi peaksime lähenema teistele institutsioonidele.

Kui me räägime lobitöö reguleerimisest, ei räägi me poliitikute kogu kalendri avalikustamisest ega lobistidega kohtumise keelustamisest. Reeglite ega seadusega kogu nihverdamist ära ei hoia. Lõppude lõpuks on ikka nii, et kõigile ei saagi meeldida ja poliitilise otsuse vastutust kannab lõpuks otsustaja ise.

Küll saavad poliitikud ja kõrgemad riigiametnikud kohtumiste osas olla läbipaistvad ning avalikule infole viidates öelda: enne selle otsuse langetamist kohtusime kõikide järgmiste huvirühmadega – nii vabaühenduste, kodade, liitude kui ka ametiühingutega – ning langetasime vastavalt erakondlikule programmile järgmise otsuse.

Nii tekib ka väike lootus, et meie kesise ühiskondliku usaldusega institutsioonid nagu erakonnad, riigikogu ja valitsus muutuvad ühiskonna silmis väheke usaldusväärsemaks.

Kuidas edasi?

Esimese reaalse sammuni jõuame aga ilmselt päris varsti. Nimelt leidis Euroopa Nõukogu korruptsioonivastase riikide ühendus GRECO 2018. aastal läbi viidud hindamisvoorus, et Eesti ministrite kohtumised huvirühmadega peavad tulevikus avalikud olema.

Kuigi mõned ministeeriumid seda juba teevad, pole see sugugi ühtne praktika, mistõttu ootame põnevusega, et näha, kui aktiivsed huvikaitsjatega kohtujad meie ministrid on. Mina jään igatahes lootma, et numbrid on mitmekohalised ja muljetavaldavad.

Kuivõrd kuskilt tuleb alustada, otsustasime oktoobrikuust ka ühingu Korruptsioonivaba Eesti kodulehel avaldada kõik huvikaitsealased tegevused ja kohtumised. Me pole sugugi esimesed ja kutsume teisigi huvirühmi sama tegema. Nõnda saavad meie enda ühingu liikmed ja partnerid näha, kuidas me oma eesmärke saavutame, ning tagame, et oleme enda poolt läbipaistvuse tagamiseks oma osa teinud.

 

Loe artiklit ERRi arvamusportaalis.