27.04.2020

Korruptsioonivaba Eesti tähistab täna 20. sünnipäeva

Täna 20 aastat tagasi, 27. aprillil aastal 2000, loodi Tallinnas ühing Korruptsioonivaba Eesti. Aeg lendab, kui teed seda, mida armastad - ja nii ka meiega. Oleme tegevusaja jooksul näinud, kuidas Eesti riik kollektiivselt paremuse suunas suuri samme on teinud. 21. tegevusaastal jäävad meie visioonid, väärtused ja põhimõtted ikka samaks: ühtsus, solidaarsus, õiglus, läbipaistvus ja demokraatia.

Suured tänuavaldused kõigile, kes on aastate jooksul Korruptsioonivaba Eestile abikäe sirutanud ja töötanud selle nimel, et saaksime elada maailmas, milles poliitika, ettevõtlus ja igapäeva elu on korruptsioonivabad. Jätkame samas vaimus!

Et täna sõpradega koos sünnipäeva pidulikult pidada ei saa, avaldame väikese lõigu hetkel töös olevast KVE20 mäletusteraamatust, tänase päeva puhul just ühingu loomisest. Head lugemist!

 


Kaootilistel 1990. aastatel oli Eesti ühiskond korruptsiooni suhtes pehmelt öeldes ignorantne. Ühelt poolt ei tundnud inimesed ära korruptiivseid tegusid ja teiselt poolt peeti jällegi kõikvõimalikke juhtumeid korruptsiooniks. Inimeste seas oli levinud uskumus, et Eestis esinev rohke korruptsioon on eelkõike seotud just taasiseseisvumisega, justkui poleks varem korruptsiooni esinenud. Nõukogudeaegne korruptsioon oli tegelikult sedavõrd kinnistunud ning omandanud niisuguse leviku ja vormirikkuse, et mitmeid juhtumeid ei osatud enam korruptsiooniks pidadagi.

Esimesed väikesed muutused väärtushinnangutes ilmusid koos mitmete Soome ja Rootsi ettevõtetega. Siiani oli taasiseseisvunud Eesti ettevõtluskultuur sisaldanud endas tubli annuse nõukogudelikke ettevõtlustavasid, mille üheks osaks oli tavaliselt korruptsioon. Korruptsioon ei olnud teemaks avalikes aruteludes või ajakirjanduses ning juhul, kui keegi seda üldse mainis, räägiti sellest kui loomulikust ettevõtluskultuuri osast. Selline arvamus ei esinenud üksnes tavakodanike seas, vaid ka äriliidrid ja poliitikud nõustusid, et tegemist on täiesti normaalse nähtusega. Välismaiste firmade Eesti turule jõudmine sundis siiski ka eestlasi natukene mõtlema, milline oleks õige viis uues olukorras käitumiseks.

Muidugi leidus ka inimesi, keda korruptsiooni olemasolu häiris ja kes tundsid, et midagi tuleb ise ette võtta, selle asemel, et oodata ja loota, et üksnes riik, politsei, prokuratuur ja kohtud sellega tegelevad. Esimene korruptsioonivastane seadus võeti Eestis vastu 1995. aastal. Keeruliseks muutis selle loomise asjaolu, et Justiitsministeerium ei pidanud tolla antud seadust vajalikuks. Nende sõnul reguleerisid altkäemaksuvastased sätted kriminaalkoodeksis olukorda juba piisavalt hästi, unustades, et altkäemaks ja korruptsioon ei ole otseselt sünonüümid. Kuigi esimene korruptsioonivastane seadus suruti sel korral läbi, oli ka paar aastat hiljem korruptsioonivastasesse tegevusse panustavatel inimestel keeruline leida kaasamõtlejaid.

Korruptsioonivaba Eesti asutajaliige Agu Laius meenutab, et 1990. aastate lõpus mõisteti Jaan Tõnissoni Instituudis, et korruptsioon on teema, millega peab tegelema. Instituut tegeles mitmete valdkondadega, mis aitasid kaasa demokraatliku Eesti kujunemisele, kuid korruptsioon oli sel hetkel ka neil suurema tähelepanuta jäänud. Oluline osa mittetulundussektoris korruptsioonivastase võitlusega alustamisel oli väliskontaktidel ja teiste riikide kogemusel. 1990. aastate alguses oli Eesti nulliseisus – polnud korralikku korruptsioonivastast seadust ega ka riiklikku korruptsiooni vastu võitlemise tegevuskava. Kõike tuli alles hakata ehitama. Agu Laius meenutab, et tänu väliskontaktidele saadi teada, kuidas teised riigid nende probleemidega tegelevad. Nähes, et mujal osalevad korruptsioonivastase võitluse protsessis ka mittetulundusühingud, prooviti ka Eestis neid teadmisi ja kogemusi tasapisi juurutada. Korruptsiooniprobleemiga mitte tegelemine oleks aga võinud seni saavutatule pärssivalt mõjuma hakata. „Hiljem võime ju kindlapeale öelda, et meil oli õigus. Kui võtame kasvõi Ukraina, kus korruptsioonist ei ole jagu saadud ja on probleemid demokraatiaga, rääkimata Valgevenest või mõnest muust, tajusime seda olukorda tollal väga täpselt, kuigi ühiskonnas see veel oluline teema polnud,“ meenutab Laius.

1998. aastal käivitas Jaan Tõnissoni Instituut koostöös Avatud Eesti Fondiga projekti, mille raames analüüsiti Eesti korruptsiooniteemalisi seaduseid. Mahukas projekt osutus edukaks. Tänu sellele tugevdati korruptsioonivastase seadusega sätestatud kontrollimehhanisme, laiendati huvide deklaratsiooni esitajate ringi, võeti vastu avaliku teenistuse eetikakoodeks ja algatati suhteliselt ulatuslik korruptsiooniteemaline diskussioon ühiskonnas, ühendades riigiinstitutsioonid, meedia ja vabaühendused.

Pisitasa teemaga tegeledes mõisteti Jaan Tõnissoni Instituudis peagi, et üksinda kaugele ei jõuta. Kaasamõtlejaid oli minimaalselt ning teadmisi, kuidas ja mismoodi selle asjaga tegeleda, samuti nappis. Viimase murekoha leevendamiseks otsustati kontakteeruda Transparency International’iga. 

TI on praeguseks üks tuntumaid korruptsioonivastaseid liikumisi ja rahvusvahelisi valitsusväliseid organisatsioone maailmas. TI loodi 1993. aastal Berliinis, Saksamaal, kus asub tänini ühingu sekretariaat. TI on justnimelt liikumine, sest kuigi ühing on esindatud üle 100 riigis üle maailma, on iga kohapealne ühing iseseisev juriidiline keha ning sekretariaat on neid ühendav ja koordineeriv katusorganisatsioon.

TI on eelkõige huvikaitseorganisatsioon, mis koostab praktilisi uuringuid ning tegutseb süsteemsete probleemide lahendamisega, mitte üksikjuhtumite uurimisega. Üle maailma teatakse TI-d kindlasti esmajoones iga-aastaselt väljaantava korruptsioonitaju indeksi (Corruption Perceptions Index - CPI) koostajana, mis loodi juba 1995. aastal. Indeksit täiendavad mitmed teised uuringud nagu korruptsioonibaromeeter, mis mõõdab kontrastina CPI ekspertide hinnangu just kodanike taju ja kokkupuudet korruptsiooniga.
Kuigi TI on iseenesest suhteliselt lõtv võrgustik, on neil siiski ranged nõuded oma võrgustiku akrediteeritud ühingutele ehk chapter-itele. Üheks tingimuseks oli, et ühing peab olema juriidiline isik. Jaan Tõnissoni Instituut (JTI) ei nõustunud ja nad jäid kindlaks oma seisukohale, et nad ei ole veel piisavalt tugevad korruptsiooniga eraldi juriidilise isikuna võitlemiseks. Selle asemel moodustas instituut 2000. aasta veebruaris eraldiseisva üksusena Korruptsioonianalüüsi Keskuse ja 27. aprillil ühingu Korruptsioonivaba Eesti. Ühingu põhikiri sätestas, et ühing ei ole eraldi juriidiline isik ja nende tegevus toimub Jaan Tõnissoni Instituudi kaudu, milleks viimane moodustab eraldiseisva Korruptsioonianalüüsi Keskuse. Pikkade läbirääkimiste tulemusel oli TI nõus tunnistama Jaan Tõnissoni Instituuti ühe oma chapterina. See andis Korruptsioonivabale Eestile kindla rahvusvahelise seljataguse ja õiguse kasutada TI Estonia logo, tiitlit ja nime.

Korruptsioonivaba Eesti TI juures akrediteerimiseks tuli täita pikk sisulisi vastuseid nõudev küsimustik – kuidas organisatsioon siin Eestis tegutseb-toimetab, mismoodi on organisatsioon üles ehitatud, kuidas kajastub see põhikirjas, kuidas toimuvad otsustusprotsessid, kas võib esineda huvide konflikte, milline on organisatsiooni liikmeskond, kust tulevad ühingu rahalised ressursid ja palju muud. Kõige olulisem oli näidata, et Korruptsioonivaba Eesti on ise kaitstud igasuguse korruptsiooni eest. „See oli üks väga põhjalik töö ja see ei olnud mitte ühekordne, vaid teatud regulaarsuse tagant tuli seda akrediteeringut uuendada,“ meenutab Agu Laius. „Nende organisatsioon ei olnud ka väga vana, mistõttu nad tahtsid, et nende liikmeskond oleks ikkagi igatepidi läbipaistev ja läbinähtav, et ei oleks sisemiselt samu probleeme, millega ise võideldakse.“ Samasugune süsteem eksisteerib ka 20 aastat hiljem – ühinguid reakrediteeritakse iga kolme aasta tagant.

Eriti algusaegadel oli TI tugi Korruptsioonivabale Eestile väga oluline. Tänu TI loodud võrgustikule oli Korruptsioonivaba Eesti liikmetel võimalik osaleda erinevates riikides toimunud aastakoosolekutel, kus eestlased said infot, millega teiste riikide TI akrediteeritud ühingud tegelevad, mis teistes riikides korruptsiooni ennetamises toimib ning mida võiks ka Eesti oludes proovida. „Kui keegi oli kuskil mingi hea projekti või hea metoodikaga analüüsi läbi viinud, ei olnud kellelgi kahju, et seda metoodikat ka Eestis kasutatakse,“ toob Asso Prii näite, kuidas ühing ei pidanud ratast leiutama.

Esimeste aastate jooksul anti välja mitmeid käsiraamatuid ja kogumikke, tehti koolitusi ja viidi läbi erinevaid projekte. Suurem eesmärk oli siiski luua eraldiseisev organisatsioon, mille alt oleks võimalik keskenduda vaid korruptsiooniga seonduvatele teemadele. Agu Laius meenutab, et Korruptsioonianalüüsi Keskuse juurde loodi teadlikult nõuandev kogu, mis tegeles JTI struktuuriüksustele soovituste andmisega. „Seda poleks formaalsete nõuete jaoks tarvis olnud, aga nägime, et nendest, kellega keskuses töötasime, jäi väheks. Töötajaid oli üks-kaks ja mina selle mittetulundusühingu juhatajana,“ selgitab Laius.

Paari aasta pärast tunti, et senine tegevus Jaan Tõnissoni Instituudi struktuuriüksuse all on võimalik kujundada eraldiseisvaks juriidiliseks isikuks. MTÜ Korruptsioonivaba Eesti asutamisleping sõlmiti 13. detsembril 2006 ja 29. jaanuaril 2007. aastal registreeritigi Korruptsioonivaba Eesti eraldi mittetulundusühinguna. „Tegevus läks Jaan Tõnissoni instituudi raamidest üle sinna, kuigi me olime veel mõne aja sama katuse all, lihtsalt eraldi toas. Jaan Tõnissoni instituut võimaldas ühingule ruumide kasutamise., Ja nii ta läks oma elu peale…“ meenutab Laius. „Selleks ajaks, kui Korruptsioonivaba Eesti ühinguna sai asutatud, oli ikkagi ühiskonnas suhtumine muutunud ja enam ei olnud sellist vastuseisu ega ka arusaamist, et korruptsioon on meie ettevõtluskultuuri loomulik osa. Pigem vastupidi – juba saadi aru, et nii ei tohi edasi liikuda,“ kirjeldab Laius mõne aastaga muutunud mõttemalle Eesti ühiskonnas.