18.11.2012

15. rahvusvaheline korruptsioonivastane konverents (IACC)

 

Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Transparency Internationali ning Avatud Eesti Fondi ja toetusel oli ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuhil võimalus osaleda 7.-10. novembrini Brasilias toimunud rahvusvahelisel korruptsiooniteemalisel konverentsil 15th IACC (International Anti-Corruption Conference), mis tõi kokku riikide, kodanikuühenduste, ettevõtete, ülikoolide ja mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad enam kui 135 riigist vahetama mõtteid korruptsiooniga seotud teemadel.

Seekordse konverentsi teemaks oli „Inimeste mobiliseerimine: muutuste tegijate ühendamine“ ning see keskendus mängureeglite muutjatele ehk neile üksikisikutele ja organisatsioonidele, kelle eesmärgiks on saavutada ühiskonna toimimine viisil, kus üheks mängureegliks ei ole ebaaus ja korruptiivne käitumine.

Korralduslikult oli konverents üles ehitatud paralleelselt jooksvatele sessioonidele, mille hulgast igaüks ligi 1500 osaleja seast võis vastavalt huvile ja teemavaldkonnale valida endale sobivad. Korruptsiooni ennetamine, läbipaistvus, uute tehnoloogiate kasutamine ning kodanikuühenduste kaasamine selles on märksõnad, mis leidsid konverentsil käsitlust mitmetes erinevates töötubades, kuid need viidi kõik kokku ülemaailmset riikide ja valitsusväliste organisatsioonide algatust avatud valitsemise partnerlus (AVP) (Open Government Partnership) käsitlevas töötoas, kus sain võimaluse lühidalt rääkida avatud valitsemise partnerluse kaasamismudelist Eestis ning kodanikuühiskonna rollist Eesti avatud valitsemise partnerluse ümarlaua kaudu (milles ka ühing Korruptsioonivaba Eesti osaleb). Huvitav on märkida, et Eesti liitus ametlikult AVP-ga just sealsamas konverentsikeskuses toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel käesoleva aasta aprillis. Võrreldes nii mõnegi teise riigiga on Eestis kodanikuühendused AVP riikliku tegevuskava koostamisse kaasatud üsnagi aktiivselt ning mudel, kus tegevuskava kirjutasid riigi ja vabakonna esindajad valmis sõna otseses mõttes üheskoos, tekitas teatavat üllatust (ja kindlasti ka kadedust) enamuse vabaühenduste esindajate seas. Tavapäraselt oli see ikkagi toimunud viisil, kus tagasisidet küsiti juba valminud kavale ja seda arvestati „vastavalt võimalustele“. Eesti puhul mängis muidugi olulist rolli ka see, et E-Riigi Akadeemia ja Avatud Eesti Fondi eesvedamisel oli tegevuskava koostamise ajaks juba tekkinud koordineeritud konsulteerimispunkt vabaühenduste ümarlaua näol. Enamikus riikides sellist koordineeritud koostöötegevust kodanikuühiskonna poolt ei ole (veel) tekkinud.

Eestis toimuvate arutelude valguses Riigikogu liikme immuniteedi üle osutus huvitavaks ka sessioon „Kas immuniteet viib karistamatuseni“, kus jõuti järeldusele, et kuigi parlamentääride puutumatuse eesmärgiks peaks olema nende kaitsmine õigustamatu ja poliitiliselt motiveeritud uurimiste eest, siis tegelikult ei tohiks see siiski ulatuda katma õigusrikkumisi tegevustes, mis ei ole seotud otseselt nende tööga rahvasaadikutena. Poliitilise eetika ja õiguskuulekuse kriisiga võitluses kõige radikaalsema meetodi on kasutusele võtnud Kolumbia, kus ülemkohtule on antud võimalus edasikaebamisõiguseta karistada seadust rikkunud (aga ka moraalitult käitunud) kongressi liiget „poliitilise surmaga“ ehk keelustada konkreetse isiku kandideerimine valimistel ning asumine poliitiliselt määratud ametikohtadele. Kahtlemata tuleb aga sellise lahenduseni jõudmise kaalutlusi vaagides arvesse võtta konkreetse riigi eripära ja esinevate probleemide tõsisust, kuna tegemist on ülimalt radikaalse ja isiku põhiõigusi- ja vabadusi riivava sanktsiooniga.

Huvitav oli jälgida üsnagi põhimõttelist debatti kahe hiljuti publitseeritud korruptsiooniteemalise raamatu autori Laurence Cockcrofti ja Frank Vogli vahel teemal „Kas me oleme võitmas või kaotamas sõda korruptsiooni vastu“. Cockroft, kes oma raamatus keskendus korruptsiooni olemuse avamisele läbi globaliseeruva maailma, arenevate turgude (ennekõike Hiina ja India) avanemise ning laienemise ja elitaarsete võrgustike, esitas provokatiivse küsimuse, kas kodanikuühiskonnal üldse on roll korruptsiooni ennetuses. Talle oponeeris Vogl, kelle raamat käsitleb just kodanikuühiskonna saavutusi korruptsioonivastases võitluses. Lõpuks jõudsid paneelis osalenud siiski ühisele arusaamale, et isegi, kui kodanikuühiskonnal ei pruugi olla otsest mõju ja juurdepääsu ka demokraatlikes riikides levinud korporatiivsetele võrgustikele, siis on selle roll suhtumise kujundajana hindamatu, rääkimata konkreetsetest saavutustest korrumpeerunud valitsuste kukutajatena arenguriikides. Kindlasti tuleb aga kodanikuühiskonna saavutuseks lugeda korruptsiooni kui eksisteeriva riski ja laialdasi kahjulikke mõjusid omava negatiivse fenomeni teadvustamise ja sellele aktiivselt vastu seismise algatamine. TI loomine aastal 1993 mitmete Maailmapanga endiste tippjuhtide poolt sõna otseses mõttes vallandas korruptsioonivastase tegevuse ahela üle maailma.

Lisaks enda kogemuste jagamisele ning teise poolt kogetu tundmaõppimisele on rahvusvahelised kogunemised hindamatud ka vahetute kontaktide loomise, ühisosa leidmise ning ühiste tegevuste käimalükkamise poolest. Heaks näiteks on Leedu kolleegidel tekkinud mõte veebiportaali loomiseks, mis koondaks ühtset ja võrreldavat tegevusstatistikat erinevate riikide parlamentide kohta. Pikemalt mõtlemata panime samuti ideele õla alla ning veel enne konverentsi lõppu oli põhimõtteline rahaline tugi projektile leitud.

Asso Prii, ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht