20.10.2012

Erakondade rahastamisest ja muust

Võib vist öelda, et Michali kriminaalasja lõpetamine ei jätnud kedagi külmaks. Mis võiks olla selle juhtumi peamine õppetund?

Peamine järeldus, mida sellest juhtumist ehk teha saab on see, et erakondade rahastamises valitseb jätkuvalt ebaselgus ning tekkinud kahtlusi uurimise lõpetamine ei kummutanud. 

Kindlasti on õppetunniks ka see, et korruptsiooni- ja teistest kuriteokahtlustest tuleks teavitada viivitamatult, kuna kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtuvalt sai see suurimaks takistuseks tõendite hankimisel. 

Nimetage palun kolm muudatust, mida praegune erakondade rahastamise süsteem teie hinnangul kõige akuutsemalt vajab.

Kolme muudatust on veelgi keerulisem välja tuua kui hiljaaegu Riigikogu põhiseaduskomisjoni küsitud viite ettepanekut erakondade rahastamise läbipaistvamaks muutmiseks. 

Tuleks rõhutada seda, et erakondade rahastamine tuleks läbi töötada süsteemselt ja terviklikult, kuna süsteemi erinevad elemendid on omavahel seotud ja ühe nõrkus vähendab teiste tugevust. See tähendab erakondade tegevuse, valimiskampaaniate rahastamise, aruandluse, järelevalve ning reeglite rikkumise eest ette nähtud sanktsioonide ülevaatust. Süsteemi valikuline parendamine võib tuua edasimineku, kuid mitte soovitud eesmärki, 

Kas avalikkus peaks teadma erakondadele annetajaid – poliitika on ometi avalik asi? Kas me saame kunagi teada, kust oli pärit nn Michali juhtumi ebaseaduslik raha?

Annetajate avalikkus on üks erakondade rahastamise ning poliitilise korruptsiooni ennetamise alustalasid, kuna annab vähemalt kaudse võimaluse tuvastada, kelle huve poliitikud võivad esindada. Avalikustamise piiramist võib kaaluda vaid sellistes riikides, kus võimuerakondade ning riigi põimumine on niivõrd tugev, et opositsioonile annetajate suhtes rakendatakse riigiaparaati kasutades mitmeid mõjutus- ja karistusmeetmeid. Seaduse järgi ongi annetajad Eestis avalikud, aga kas ka praktikas, selles julgeksin kahelda – musta raha eksisteerimist poliitikas ei ole minu teada suutnud täielikult tõkestada ka kõige korruptsioonivabamateks liigitatavad riigid, näiteks Soome ja Rootsi. 

Oleksin skeptiline selles osas, mis puudutab küsimuse teist poolt ehk Reformierakonna väidetava varjatud rahastamisega seonduvate vahendite tegeliku päritolu teadasaamist. Võisime kõik tutvuda tunnistajate enda põhjendustega ning otsustada, kas need põhjendused (võtsin kapist, laenasin ämmalt jne) on veenvad. Paraku ei olnud kriminaalmenetluse eesmärgiks selle raha päritolu väljaselgitamine, vaid tõendusmaterjali leidmine selle kohta, kas erakonna juhtivtöötajad olid teadlikult organiseerinud varjatud annetuste tegemist erakonnale. 

Üks on aga kindel – isegi kui annetatud raha ei pärinenud annetajate endi vahenditest, siis on asjaga seotud isikute leer püsinud üllatavalt vankumatu ning mõradeta. Siiski on võimalik, et ühel päeval tuleb sarnaselt Silver Meikariga avalikkuse ette ka mõni ettevõtja või muu isik, kes tunnistab, et on osalenud uurimise all olnud skeemides varjatud annetuse tegijana. 

Selleks on aga tõenäoliselt mitu eeltingimust – ennekõike oodatakse ära võimaliku kuriteo aegumine, sest teavitaja huviks ei ole erakonna kahjustamine, vaid erakondade rahastamise kehtiva praktika muutmine ning teiseks isiklike huvide puudumine (kadumine) seoses erakondadega (poliitikaga). Ehk siis minu hinnangul võiksime loota sellist ülestunnistust 5-6 aasta pärast inimeselt, kes on juba ärist või ühiskondlikust elust tagasi tõmbunud. Kui üldse. 

Kas erakonna valmiskampaaniale ülempiiri seadmine aitaks võidelda ebaseadusliku rahastamisega?

Kahtlemata. Oleme ka sellekohase ettepaneku ühingu Korruptsioonivaba Eesti poolt Riigikogu põhiseaduskomisjonile teinud ning lähtunud seda tehes loogikast, et valimiskampaaniad moodustavad erakondade kuludest valdava enamuse ning tingivad suurenenud rahavajaduse. Ulatusliku reklaamikampaania asendamine sisulisema diskussiooni ja läbimõeldud valimisplatvormidega vähendaks rahavajadusest tingitud riske.

Kampaaniakulude ülempiiri kehtestamisega peaks lahutamatult koos toimuma ka kampaaniaaruannete detailsusastme suurendamine, et oleks võimalik hinnata, kas erakond sai valimiskampaaniaga seotud kaupu või teenuseid turuhinnaga või tehti erakonnale erakonnaseaduse mõttes soodustus tingimustel, mis ei ole kättesaadavad teistele isikutele. Kui praegu kehtivate reeglite järgi on erakond kohustatud aruandes kajastama kampaaniakulutuse summa, makse kuupäeva ja makse saaja, siis aruande täpsuse hindamiseks oleks kindlasti vajalik seal kajastada ka saadud teenuse või toote kirjeldus ning ühikukulu. 

Välja on pakutud terve ideede spekter alates mõttest erakondade riiklik rahastamine üldse lõpetada kuni soovist keelata annetused ja rahastada erakondi ainult riiklikult. Mida eelistaksite ja miks?

Pooldame ettepanekut, mille järgi tagatakse riigieelarvest erakondadele baastoetus organisatsiooni tegevuse käigushoidmiseks ja administreerimiseks ning muud kulud, sealhulgas kampaaniakulud katab erakond liikmemaksudest ning annetustest. Muidugi tuleb riigieelarvelise rahastamise vähendamise puhul arvestada annetuste teel tuleva välise raha riski, kui ülemäärase mõju vähendamiseks olekski vajalik seada asjakohased piirid annetustele ning erakonna kulutustele. 

Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kehtiva rahastamismudeli järgi on Riigikogust välja jäävate poliitiliste gruppide riigieelarveline rahastatus tasemel, mis ei võimalda neil konkureerida Riigikogus mitu järjestikust koosseisu olnud parteidega. See aga tähendab terve hulga huvide esindamata jäämist ning pikemas perspektiivis kaheparteisüsteemi väljakujunemist. Seetõttu väärib kaalumist ka väikeparteide poolt välja käidud idee siduda riigieelarveline eraldis valimistel saadud häälte arvuga, sõltumata sellest, kas erakond ületas valimiskünnise või mitte. See aitaks tõrjuda ka suurparteide demagoogiat väikeparteidele antud hääle kui kaotsi läinud hääle osas. 

Kas ei peaks olukorras, kus erakonnad ei nõua liikmetelt eriti tõsiselt liikmemaksu tasumist, seadma riikliku toetuse sõltuvusse liikmemaksu kogumise edukusest? Või siduma riikliku toetuse eraisikute annetustega – kellele rohkem annetatakse, see saaks ka rohkem riigilt?

Ka see on üks ettepanekutest, mille tegime põhiseaduskomisjonile. Tsiteerin ühingu poolt esitatud ettepaneku teksti:

Erakonna nimekirjas olevate liikmete motivatsioon liikmemaksu maksta sõltub muuhulgas ka sellest, kui olulisena nad end partei jaoks tunnevad olevat. Aktiivselt kaasatud liikmeid on kergem veenda liikmemaksu vajalikkuses „ühise eesmärgi“ saavutamiseks, olgu see siis erakonna platvormi elluviimine või maailmavaate edendamine. 

Otsustusprotsessidest kõrvale jäetud ning tippjuhtkonnaga suurt distantsi tunnetavad liikmed ei ole huvitatud ka liikmemaksu maksmisest ning erakonna arengusse panustamisest. Seega näitab liikmemaksu laekumiste protsent ühest küljest erakonna liikmete arvu reaalsemalt kui pelk nimekiri inimestest, kes on andnud allkirja liikmeksastumise avaldusele ning teisest küljest erakonna sisedemokraatia ja liikmete kaasatuse taset. 

Kui erakond ei ole ise huvitatud liikmemaksude kogumisest ning liikmed ei ole huvitatud selle maksmisest, siis tekib avalikkusel (maksumaksjal) õigustatud küsimus, miks peaks riigieelarvest eraldatavate eraldistega kompenseerima selle, mille erakonnad on ise jätnud tegemama ka nende kohustus saavutada aktiivne liikmemaksude laekumine. Selleks tuleks siduda eraldiste suurus liikmemaksu maksvate liikmete osakaaluga. Näiteks: riigieelarvelise eraldise määr korrutatakse läbi eelmisel aastal liikmemaksu tasunud erakonna liikmete osakaaluga.

Tagamaks selle, et erakonna liikmemaks oleks reaalne, mitte fiktiivne, soovitame kaaluda liikmemaksu miinimumsumma kehtestamist. Lisaks annaks see avalikkusele selgema ülevaate erakondade liikmeskonna tegelikust suurusest, kuivõrd liikmemaksu mittemaksvad liikmed on tõenäoliselt passiivsed liikmed, kelle liikmelisus on pigem formaalne, mitte sisuline.ta. Leiame, et erakondade õigusele saada riigieelarvelisi eraldisi, peaks vasta

Küsimused esitas Margo Pajuste ning usutlus ilmus 20.10.2012 Õhtulehes.