Mihkel Mutt: kingsepa lastel pole kingi

Ilmselt aitab kõige rohkem eetikat tõsta ja korruptsiooni vältida pidev hirm uuriva ajakirjanduse orbiiti või kapo küüsi sattumise ees, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Riigikogulaste  eetikakoodeksi loomine on sattunud teravdatud konteksti. Kuigi järjekordsel «lindiskandaalil» on kuriteo tunnused, kaasneb sellega aspekte, mida peaks reguleerima just kõnesolev koodeks – näiteks poliitiku  tagasiastumist kohtuotsust ära ootamata. Rege tuleks teha suvel, seda enam, et lund sajab meie poliitikataevas ka juulis, aasta läbi.
 
Paraku on avalikkuse skepsis eetikakoodeksi suhtes suur. Senist asjade kulgu jälgides on see mõistetav. MTÜ Korruptsioonivaba Eesti kodulehelt võis 2011. aasta detsembris lugeda: «Käitumiskoodeksi kolm peamist elementi on Riigikogu liikmete tegevuse üldiste põhimõtete formuleerimine, käitumisreeglid olulistes ja potentsiaal­selt komplitseeritud olukordades ning meetmed, mida Riigikogu oma organite kaudu rakendab koodeksi nõudeid rikkunud parlamendiliikmete suhtes.»
 
See on tervemõistuslik. Kuigi teine punkt viib mõtted pigem ametijuhendile kui eetikakoodeksile, on siin selgelt kaks poolt: reeglid, mida täita, ja meetmed, mida rakendatakse, kui neid ei täideta. MTÜ juhatuse esimees  Jaanus Tehver rõhutab: «...koodeks, mis ei ole mitte millegagi sanktsioneeritud, ei hakka efektiivselt toimima. Mingisugused mehhanismid peavad olema ...» (PM 16.01)
 
Aga samast PMist  loeme: ««Vaidlused lahenesid, kui me saime aru, et see saab olla ainult positiivne käitumisjuhend,» sõnas Anvelt. Viimane tähendab, et ei hakata looma paragrahvidest koosnevat reeglistikku, vaid paberile pannakse positiivsed soovitused eetiliseks käitumiseks.» (16.01)
 
Nii et isegi moraalseid sanktsioone pole ette nähtud, rääkimata vitsa andmisest või taskurahast ilmajätmisest. Esimestelgi võiks natuke mõju olla – kui häbi-häbi tegev käsi on suur ja nähtav. Ent kõik paistab jäävat siseringi. Niihästi koodeksi väljatöötamine kui selle järgimise jälgimine.
 
Üleskutsele esimesena reageerinud SDP aseesimees  Indrek Saar: «Kindlasti peab selline käitumisnormide väljatöötamine olema erakondadeülene, kuhu kaasatakse nii kodanike ühendusi kui ka ühiskonda laiemalt. (20.12.2012, www.transparency.ee) Tundub tervemõistuslik.
 
Aga kolm nädalat hiljem võib juba lugeda: ««Kriitilise tähtsusega ongi see, et koodeksi töötavad välja riigikogu liikmed ise. See paneb nad mõtlema probleemide üle ja teistpidi – kui paljud riigikogulased osalevad, siis see legitimeerib koodeksit,» leidis vandeadvokaat Tehver.» (PM 16.02) 
 
Niisiis loodetakse riigikogulaste ise­regulatsioonile. Nagu meil  kõikvõimalikest  «tõekomisjonidest», aukohtutest  ja teistest  sisejuurdluslikest enesepuhastustest juba küllalt poleks.
 
Meenutagem Korruptsioonivaba Eesti ettepaneku eesmärki:  «Praegune olukord, kus probleemi ilmnemisel saab järgneda vaid kas avalik hukkamõist, mis võib olla ühekülgne ja poliitiliselt motiveeritud, või menetlus ­õiguskaitseorganites, mis on olemuselt aeganõudev ja ebaefektiivne, ei võimalda parimal viisil tagada parlamendi liikmete käitumise vastavust ühiskonna ootustele. Käitumiskoodeks ja selle rakendamine täidaks olulise tühimiku.»
 
Võib vist südamerahuga öelda, et koodeks kavandataval kujul seda ülesannet ei täida. Kui omad poisid-tüdrukud hakkavad omadele poistele-tüdrukutele andma «positiivseid soovitusi», siis … noh, ei saa ju öelda, et üldse mingit kasu ei võiks olla, aga üldiselt on see ikkagi naljanumber.
Mis mõte oleks näiteks Pressinõukogul, kui see ei langetaks otsuseid (isegi kui neil puudub sanktsioonijõud), vaid annaks üksnes positiivseid soovitusi?
 
Millal eetikakoodeks valmida võiks?  Jaanus Tehver: «.... see protsess saab kestma vähemalt paar aastat, aga kui riigikogu suudab selle aasta jooksul ära teha, siis on see suurepärane saavutus.» (PM 16.02) Ausalt, võimatu aru saada, kas see on öeldud tõsimeeli või irooniaga.
 
Samas arvab Andres Anvelt: «Siin peavad 101 inimest jõudma samadele standarditele – see on keeruline ja võtab aega.» Jääb mulje, nagu valmistuks  kõik need 101 vastastikku abiellu astuma, mille eel tuleks kaaluda iseloomude sobivust, füüsilisi eelistusi ja muid parameetreid.
 
Nendesamade riigikogulaste tööks on ju teha seadusi, mis puudutavad rohkem kui miljoni  inimese elu, ja see käib neil küll kiiremini.
 
Asi on muus. Kui  üks osa riigikogusse pääsenuid on oma ebakompetentsuse tasandil, teine osa kasutab seda aega, et «leivatee lahti puhuda», kolmas osa lihtsalt upitab ennast, siis ei ole kavandaval  koodeksil erilist mõtet. Tegelikult ei taha seda vist keegi, välja arvatud need korralikud inimesed, kelle jaoks seda üldse tarvis ei läheks.
 
Meeleparanduse võimalust ei tohi kunagi välistada, aga ilmselt aitab kõige rohkem eetikat tõsta ja korruptsiooni vältida  pidev hirm uuriva ajakirjanduse orbiiti või kapo küüsi sattumise ees. See koodeksi-värk visiseb aga ajapikku vaikselt välja.
 
Kas üldse on millelegi loota?  Muidugi on. Kuna arukad, korralikud  ja missioonitundelised inimesed pole kindlasti välja surnud («inimlooduses» on ilmselt mingid regulatsioonimehhanismid, tänu millele nad ei kao), siis mõnikord  satub neid riigikokku rohkem kui tavaliselt. Näiteks oleks sinna vaja veel paari-kolme Juku-Kalle Raidi ja teist sama palju Kaja Kallast (ta kirjutas ausast südamest).
 
Lohutagem end sellega, et Nigeerias teenib senaator aastapalgana miljon dollarit.
 
P. S. Ei tohi last koos vanniveega välja visata. Loomulikult kuuluksid poliitikutele ära ka mõned positiivsed soovitused. Üks kõige esimesi: ei maksa tola teha! Meie kultuuritraditsioonis on poliitik ikkagi tõsine tegelane, omamoodi isafiguur. Me ei ela Lõuna-Ameerikas ega Aafrikas.
 
(«Staarpoliitik» kõlab ainult natuke vähem kahtlaselt kui «bravuuritar».)  Seepärast pole hea toon liiga sageli seltskonnaajakirjanduse veergudel poseerida või  TV-lobašõudes kaasa lüüa (isegi kui kohalikud valimised on tulemas).
 
Allikas: PM Online