Aastatel 2002-2008 Eesti kohtutes menetletud korruptsioonikuriteod

Projekti eesmärk oli viia läbi analüüs kohtutes menetletud korruptsioonijuhtumitest, et selgitada välja valdkonnad, mis vajavad põhjalikumat riigivõimust sõltumatut käsitlemist.

Põhiline probleem, millele otsiti vastust käesolevas projektis, oli 
järgmine. Kuidas on korruptsioonikuritegude menetlemine Eesti kohtutes toimunud perioodil, mil korruptsioonile kui nähtusele pööratakse nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt üha enam tähelepanu? Vaatluse alla võeti kohtusüsteemi võime reageerida adekvaatselt korruptsiooni efektiivsema kontrollimise vajadusele, samuti püüti kaardistada selle tegevuse põhilised kitsaskohad. Analüüsi tegemiseks kasutati lõpetatud kohtuasjade (arhiveeritud) toimikuid Eesti kohtutes aastatel 2002-2008 menetletud korruptsioonikuritegude kohta ja riiklikku kuritegevuse statistikat.

Eesti kriminaalseadusandlus lähtub valdavalt korruptsiooni nn kitsast määratlusest ning seob selle ametipositsiooni mõistega - korruptsioonikuriteod on pandud toime viisil, kui isik kasutab ära oma ametipositsiooni isikliku hüve saamiseks. Korruptsiooni laiem käsitlus seob korruptsiooni avaliku võimu väärkasutamisega ehk sellega, missugune on isiku asend võimuhierarhias.

Eestis on vaadeldaval perioodil registreeritud kokku üle 2700 korruptsioonikuriteo.  Kõige rohkem selliseid kuritegusid (569) on registreeritud KarS § 291 all ehk võimuliialdusena, mis moodustavad 21% korruptsioonikuritegudest. Teisel kohal arvukuselt (466) on KarS § 289 ehk ametipositsiooni kuritarvitamine, mis kaotas kehtivuse 2007. aastal. Kolmandal-neljandal kohal registreerimise sageduselt on ametialane võltsimine (KarS § 299- 379 juhtumit) ja ametialane omastamine (KarS § 201- 374 juhtumit), millele omakorda järgnevad altkäemaksu andmine (263 juhtumit) ja altkäemaksu võtmine (236 juhtumit). Omaette spetsiifiliseks korruptsioonikuriteoks on keelatud esemete toimetamine kinnipeetavate kätte, mida kvalifitseeritakse aine ja eseme ebaseadusliku üleandmisena kinnipidamiskohas ametniku poolt (KarS § 325 lg2 p2- kokku 39 juhtumit). Poliitiline korruptsioon on registreeritud kuritegudes esindatud kahe juhtumiga, millest viimane leidis aset 2008. aastal.

Järeldused

Eesti senine ametlik korruptsioonivastane tegevus arvestab eelkõige lihtsamat laadi s.o madalama taseme korruptsiooniilminguid. Karistusseadustikus on leidnud aset niisuguste koosseisude rohkenemine, mida liigitatakse korruptsioonikuritegudeks. See on toimunud erinevates karistusseadustiku peatükkides, mis raskendab tervikliku pildi saamist korruptsioonikuritegude hulgast ja nende dünaamikast.

Korruptsioonivastase võitlusega seotud õigusaktide vastuvõtmine ei ole toonud kaasa suurt muutust kohtupraktikas, vaid tähelepanu keskendub endiselt altkäemaksu/pistise juhtumitele. Eesti kriminaalseadustes on korruptsiooni määratletud vastuoluliselt, mis ei soodusta selles valdkonnas valitsevat õigusselgust. Ühest küljest püütakse korruptsioonikuritegusid siduda jätkuvalt kitsalt vaid ametiseisundi kuritarvitamisega, kuid teisest küljest püütakse laiendada korruptiivse käitumise, korruptiivsete tegude mõistet valdkondadesse, kus ametiseisundi ja ametiisku mõiste kasutamine pole lihtne.

Kõige suurem probleem siinse kriminaal-justiitssüsteemi jaoks on kõrgema taseme korruptsioonijuhtumite menetlemine. Teoreetiline, ideoloogiline sihiasetus seostub enamasti korruptsiooni kui reaalset võimu omavate isikute kuritegevusega, kohtupraktika tegeleb aga enam madalama taseme ametnike korruptsioonijuhtumitega.

Kõrgema taseme korruptsioonijuhtumide s.h korruptiivsed võrgustikud jäänud piisavalt käsitlemata. Organiseeritud ja (või) raske korruptsioon (ehk kõrgema taseme korruptsioon) on eristatud ebaõnnestunult, ebaselgelt, kuigi see omab väga suurt praktilist tähendust. Ka siin tuleb liikuda järjest laiema korruptsioonikäsitluse poole, et kriminaalõiguslikult oleks kaetud ka võimalikud korruptiivsed võrgustikud ja nende tegevus (nt riigi pantvangistamine).

Poliitiline korruptsioon on jäänud vajaliku tähelepanu alt välja, kuna sellest arusaamine, et parteiliste huvide näol on tegemist isiklike huvidega, pole piisavalt juurdunud. Laiema korruptsiooni mõiste juurutamine Eesti kriminaalseadusandlusse tooks kaasa teistsuguse lähenemise poliitilisele korruptsioonile.

Erakonna kõikide sissetulekute ja annetajate avalikustamine on kõige tähtsam osa erakonna rahastamise kontrolli süsteemist, mis peab võimaldama hinnata saadud annetuste võimalikke seoseid tehtud otsustega riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil. See lubaks avastada juhtumeid, kus poliitilisi otsuseid ei ole tehtud mitte avalikes, vaid mõne konkreetse annetaja huvides.

Probleemiks on korruptiivse käitumise jätkuv tolereerimine, sest tegelikult peetakse korruptsioonikuritegusid avalikkuse poolt kuni tänase päevani oluliselt kergemateks üleastumisteks, kui seda on näiteks rasked isikuvastased kuriteod. Eesti ühiskonna teatav korporatiivsus, mis tuleneb väiksusest ja võimuladviku sotsiaalse tausta sarnasusest, on niisuguste hoiakute kestmist kahtlemata soosinud. Meedias tuleks oluliselt rohkem valgustada korruptsiooni olemust, nagu seda mõistetakse kaasaegsetes läänelikku tüüpi demokraatiates.

Oluliseks ja positiivseks tuleb lugeda kaks aastat tagasi tehtud täiendust Kaitsepolitseiameti põhiülesannetesse, mille hulka lülitati võitlus suuremate kohalike omavalitsuste juhtide poolt toime pandud korruptsiooniga. On ilmne, et kaitsepolitseinike võimalused niisugusel tasemel korruptsioonijuhtumite menetlemiseks on paremad ja vastavad suuremal määral esitatavatele väljakutsetele kui politseiametnike võimalused. Samuti on olnud õigustatud spetsialiseerunud prokuröride ja prokuröri abide rakendamine.

Väga raske on saada selgust, kui paljude korruptsioonikuritegude puhul lõpetatakse menetlus enne asja kohtusse jõudmist. Süüdistus jääb esitamata, kuna prokuratuur leiab, et see mingil seaduses sätestatud põhjusel pole otstarbekas. Eriti, kui kohus on mõistnud menetluse lõpetamisel oportuniteediga välja raha riigi tuludesse, mille süüdimõistmata jäänud isik peab maksma, ei ole avalikkusele selge, kas süüdistatav oli siis tegelikult süüdi või mitte.

Võistleva menetluse puhul on eesmärgiks jõuda võimalikult ratsionaalsel viisil mõlemaid pooli rahuldavate otsusteni. Liiga palju on niisuguseid kokkuleppemenetlusi, mille käigus tehakse küll süüdimõistev otsus, kuid tegelikult jäävad kasutusel olnud skeemid, võimalikud korruptiivsed võrgustikud tuvastamata. Suur osa otsi jääb n.ö lahtiseks, mis pole hea avalikkuse suhtumise kujundamise seisukohalt ja uute kuritegude ärahoidmise mõttes.