03.08.2020

Marju Himma: kelle huvides on allikas anonüümne?

Anonüümsete allikate kasutamiseks on mitu põhjust nii ühiskonna kui ka indiviidi jaoks, kuid nende kasutamine peab olema hästi põhjendatud, et anonüümsusest ei saaks omaette ründerelv kellegi kolmanda huvides, leiab Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjandusuurija Marju Himma.
Viimased nädalad on pakkunud arutelu selle üle, kui õige on ajakirjanduses kasutada anonüümseid allikaid. Ajakirjandusuurimuses on seda teemat üksjagu palju uuritud, sest see puudutab ajakirjanduse läbipaistvust, mis omakorda on neljanda võimu usalduse aluseks.

Olgu öeldud, et siinse kommentaari eesmärk on selgitada, miks ajakirjandus anonüümsete allikatega teatud põhimõtete järgi toimetab, mitte õigustada või hukka mõista üht või teist juhtumit.

Alustame sellest, miks on vaja anonüümseid allikaid? Anonüümsena toovad inimesed ajakirjanikule infot, mille avaldamine oma nime all tähendaks neile töökaotust, avalikku häbistamist või näiteks privaatsuse kadumist. Kui nad avaldaksid seda otse oma tööandjale, oleksid isiklikud tagajärjed suure tõenäosusega samad, kuid avalikuks asi ei tuleks.

Kui toimetus otsustab info avaldada, on tegu kindlasti sellisega, mis mõjutab ühiskonnas paljusid inimesi, võimulolijaid või suuremaid protsesse. Kusjuures suuremat osa infost, mis ajakirjanikeni jõuab, ei avaldata, sest iga toimetus kontrollib süüdistuste faktilist paikapidavust ning heidab kõrvale need, mis tegelikult tõeks ei osutu.

Selgitust vajab ka väljend anonüümne allikas. Anonüümne on allikas vaid avalikkusele, kuid mitte ajakirjanikule ega peatoimetajale. See ei tähenda, et anonüümne oleks info andmise mõttes kuidagi teistsugune allikas kui ekspert või poliitik, kes oma nime all esineb – lihtsalt tema nime ei avalikustata.

Kuna loos ilmuvate faktide kontrollitavuse eest vastutab ajakirjandusväljaanne, mitte ainuisikuliselt ajakirjanik, siis toimetused kontrollivad anonüümsete allikate karme süüdistusi erilise hoolega. Selleks otsitakse kinnitust veel vähemalt kolmelt eraldiseisvalt allikalt, uuritakse dokumente ja kogutakse tõendeid, üsna sarnaselt politseitööga.

Aga see ei vasta veel mõistagi küsimusele, miks anonüümseid allikaid vaja on. Ausalt öeldes on see meie kui kodanike huvides – et meil oleks koht, kuhu pöörduda infoga, mida avalikkus peab teadma, et ühiskonnas oleks vähem ebaõiglust ja varjatud seadusest üleastumisi.

Mõnes riigis on taoliste asjade jaoks loodud organisatsioonides usaldusisikud ning erinevate ametkondade juures anonüümsete vihjete andmise süsteem. Kui usaldusisikute ja vihjeandmise süsteem toimib, siis on ka palju vähem skandaale, mida lahendatakse avalikkuse ees.

Aga mis on anonüümse allika motivatsioon? Neid võib olla erinevaid. Üldjuhul pole see tähelepanu, sest sellisel juhul oleks arukam esineda oma nime all. Küll on aga erinevate suurte meediaskandaalide puhul välja toodud näiteks õiglustunde riivamist ehk inimene on tundnud, et kedagi ei kohelda õiglaselt.

Samuti on nende allikate motiiv olnud paljastada ebaseaduslikku ja korruptiivset käitumist. Viimaste puhul on kõige sagedamini juhtunud ka seda, et need allikad tulevad ise avalikuks. Seda põhjusel, et seaduserikkumise süüdistusega peab tegelema politsei ning siis tuleb anonüümse allika rollist astuda tunnistaja rolli.

Eestis on olnud juhtumeid, kus anonüümne allikas on ise otsustanud tulla avalikuks, et selle kaudu oma sõnadele suuremat kaalu anda. Üks selline näide on eelmise aasta suvest Tallinna Tehnikaülikooli nn tööajatabelite skandaal.

Dokumentide massleke

Aga on ka teistsuguseid motivatsioone. Selle sajandi sisse mahub õige mitu dokumentide massleket. Vahest kuulsaim neist oli WikiLeaks, mille algne eesmärk oli anda igaühele võimalus lugeda konfidentsiaalseid dokumente. Nii avalikustati ebaõiglast, võimu ärakasutavat ja korruptiivset käitumist.

Mitut masslekkekanalit kasutati hiljem ära ka poliitilise ja majandusliku mõjutamise või võimumängude osana. Sinna lekitati tahtlikult vastaspoolt kahjustavat infot. See on üks koht, kus tasub ka lugejana mõelda, kelle huvides võis olla lekitada salajasi dokumente.

Teine koht, kus tasub sama küsimust esitada on anonüümsete allikate avalikuks tulemise puhul. Näiteks olukorras, kus üks ajakirjanik peaks avaldama teise ajakirjaniku anonüümse allika nime, tasub küsida, kust ta selle nime teada sai?

Äkki oli kellelgi ajakirjandusvälisel inimesel, näiteks mõnel poliitikul, ettevõtjal või advokaadil huvi see nimi avalikustada ja nõnda kahjustada konkurenti või vastaspoolt? Ajakirjanduse roll on teatavasti teenida avalikkust, kuid avaldades teise ajakirjaniku anonüümse allika nime kolmanda osapoole info põhjal, teenib ajakirjanik paraku seda kolmandat osapoolt, olgu selleks poliitik, ettevõtja või advokaat.

Siinkohal suurendaks ajakirjanikutöö läbipaistvust ja usaldusväärsust see, kui ajakirjanik avalikustaks, milliseid teid pidi algne info temani jõudis.

Ajakirjandus, mitte ajakirjanik

Vahest on huvitav teada sedagi, et ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.4 ütleb, et "ajakirjandusel on moraalne kohustus kaitsta konfidentsiaalseid informatsiooniallikaid". See punkt kaitseb ühtlasi ka anonüümseid allikaid.

Eeltoodud sõnastuses on oluline, et mitte ajakirjanik, vaid just ajakirjandus ehk kõik ajakirjanikud ja toimetused peavad allika konfidentsiaalsust kaitsma. Seega võiks teise ajakirjaniku anonüümse allika nime avalikustamist pidada eetikakoodeksi rikkumiseks.

Eestis on olnud ka juhtumeid, kus anonüümne allikas on teada paljudele reporteritele erinevates toimetustes. Austusest kolleegide ja allikate vastu ning ajakirjanduse eetikakoodeksist kinni pidamiseks ei avalikusta ajakirjanikud neid nimesid. Või vähemalt nii on see seni olnud.

Miks see vajalik on – ainulaadse ja enneolematu info ning allika paljastamine meeldiks ju igale väljaandele?

Kui ajakirjanik paljastab oma allika, siis ta kaotab usalduse oma allikate silmis ja pikalt seda leiba enam ei teeni. Kui aga ajakirjanik paljastab teise ajakirjaniku anonüümse allika, siis võtab ta ära kaitse kõigilt anonüümsetelt allikatelt. See tähendab, et ajakirjanik võibki kaitsta oma allikat, aga ükski allikas ei saa enam tunda end kaitstuna, sest nime võib ju välja öelda mõni teine ajakirjanik.

Taoline juhtum loob karmi pretsedendi kogu ajakirjanduse jaoks.

Ilmselt mõistate, et anonüümsete allikate kasutamisel on nii ajakirjanduse, ühiskonna kui ka kodaniku vaates palju põhjuseid. Allikakaitse on ajakirjandusvabaduse lahutamatu osa. Anonüümsus kaitseb, näiteks meid kodanikena, kui peaksime vajama avalikkuse tähelepanu probleemsele teemale. Aga anonüümsus muutub ühtlasi ka ründerelvaks, kui seda kurjasti ära kasutada, ükskõik, kas seda teeb ajakirjanik või mõni kolmas osapool.

Üks on aga kindel: anonüümsete allikate kadumine on kaotus nii üksikisikule, ajakirjandusele kui ka ühiskonnale. Vesi on see aga nende veskile, kelle teod tegelikult vajavad avalikkuse kriitilist tähelepanu.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kuula päevakommentaar järgi ERRi portaalis.