15.10.2013

Luman ja Käo, miks te vaikite?

Erakondadele musta raha annetanud isikud on soovinud parteilt avalikkusele teadmata jäävat vastuteenet, mistõttu on sisuliselt tegu altkäemaksuga. Ent altkäemaksujuhtumitel on alati kaks poolt: üks pool annab, teine võtab. Üks ei saa eksisteerida teiseta.

Äripäev leiab, et erakondade musta rahastamise eest kannab võrdselt parteidega vastutust see osa Eesti ettevõtjaskonnast, kelle taskust on tulnud erakondade kontorites „puhtaks pestud“ raha. Keskerakonna musta rahastamist tunnistanud eksliikmed pole avalikustanud mustades kilekottides parteikontorisse jõudnud rahapakkide allikat, kuid on viidanud, et tegu on avalikkusele hästi tuntud ettevõtjatega. Iseenesest pole tegu uue infoga. Viide, et parteide must raha tuleb ettevõtjatelt, pärineb juba Reformierakonna rahastamisskandaali algatanud Silver Meikari arvamusartiklist Postimehes.

Seni pole ükski Eesti ettevõtja erakondade varjatud rahastamises osalemist tunnistanud. Toimetus tunnistaks julgust seda teha, kuid üksikutest ülestunnistustest veelgi tähtsam oleks Eesti ärieliidi üksmeelne hukkamõistev seisukohavõtt toimunu suhtes. Toomas Luman, miks ei ole Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda avaldanud üheselt taunivat suhtumist tõsiasja, et osa ettevõtjaid on parteidele mustalt raha andnud? Jüri Käo, miks ei ole Eesti Tööandjate Keskliit teinud avaldust, et keskliit ei tolereeri erakondade musta rahastamist ettevõtjate poolt? Kersti Kracht, ka Eesti Väikeettevõtjate Assotsiatsioon võiks võtta üheselt tauniva seisukoha erakondade musta rahastamise suhtes, mille teiseks osapooleks peale parteide on ettevõtjad.

Parteide mustale rahastamisele ei pane lõplikku piiri mitte mõni konkreetne seadusemuudatus, vaid eelkõige laia avalikkuse üheselt hukkamõistev, sellist käitumist absoluutselt välistav hoiak. Eesti ärieliiti kuuluvatel ettevõtjatel on siinkohal võtmeroll, sest nende sõna maksab nii piltlikus kui ka otseses tähenduses.
Oluline on, et nii tuntud ärimehed kui ka ettevõtjate katusorganisatsioonid siin oma vastutust mõistaksid ja seda mõistmist ka selgelt väljendaksid. Hankevõitude ja seadusemuudatuste ostmine parteidele mustalt annetatava rahaga peab olema välistatud ja see välistamine peab olema manifesteeritud.

Selgest seisukohast parteide musta rahastamise suhtes on nii ettevõtjatel endil kui ka kogu ühiskonnal võita mitmes aspektis. Esiteks, oluliselt väheneks ebaaus konkurents, mis on musta rahastamise otsene tulemus. Teiseks, paraneks ettevõtjate maine, mille kehvust on ettevõtjad Äripäevagi veergudel mitmel korral tunnistanud. Kolmandaks, terveneks kogu ühiskond, sest parteide rahastamise mustus on noore Eesti demokraatia häbiplekk.

Et sellist avaldus pole seni teinud ükski ettevõtja ega ükski äriühingute katusorganisatsioon, näitab, et ettevõtjad pole küllaldasel määral mõistnud oma rolli ühiskonnas. Liialt pragmaatiline suhtumine erakondlikku demokraatiasse ärieliidi poolt on ennast ammendanud. Kui ettevõtjad ei hakka tajuma oma vastutust ühiskonnas toimuva eest ega näe oma rolli erakonnademokraatia allakäigus, siis pole neil põhjust ka pikaajalises perspektiivis avalikkuse lugupidamist, mõistmist ja toetust loota.