Tags:

Eve Rohtla: eetika õhuke kaitsekiht

Uurivatele ajakirjanikele meeldib end maailmaparandajaks nimetada. Kui sellele mõelda rahulikult, küünilise irooniata – mis ajakirjanike tööd vahel teenimatult, vahel teenitult saadab –, siis nii see peakski ju olema. Näiteks kui ajakirjanik saab teada, et kasumi nimel ei soovi tehase omanik uutesse puhastusseadmetesse investeerida ja seetõttu voolavad mürgid toomishoone kõrval olevasse jõkke, milles ujuvad lapsed, kannab loo avaldamine ju maailmaparanduslikku eesmärki.

Sama mõttega saadavad ka lihtsad lehelugejad toimetustele oma tähelepanekuid ohtlikest ülekäiguradadest, poliitilistest mahhinatsioonidest ja võimalikest korruptsioonijuhtumitest. Ikka selle mõttega, et kui mure avalikuks tuleb, on maailm jälle parem paik.

Maailmaparandaja on ajakirjanik seni, kuni tema tegevust ei saa huligaansuseks nimetada. Eetika kaitsekihti on lihtne kriimustada. Kui kokkuleppest, kuidas ühiselt hakkama saada, millised on vabadused ja kus on piirangud, kinni ei peeta, on kerge eksida.

Ehk kõige täpsemini on eetika tagamaad avanud Jaan Kross oma «Wikmani poistes». Seal on kirjas: «Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutame, enese olematuks?»

Ajakirjanikus, nagu igas inimeses ja iga teise ameti esindajas, elab vastuolu edu ja instinktide vahel. Kirjutaja otsib tõde ja võib sel teel komistada. Aga vahel ajakirjanikud lihtsalt eksivad; kogemata, nagu kõik inimesed, eriti kiirustades. Meie tehtud vead paistavad hommikul ilmunud ajalehest kohe silma. Aga vigu tuleb tunnistada, need tuleb parandada ja neist peab õppima. See on ajakirjaniku tugevus.

Kui ajakirjandus tekitab meelehärmi, on loosse segatud inimesel, info allikal või organisatsioonil oma tegevusvaldkonna piires õigus ja võimalus Pressinõukogu poole pöörduda. Väljaanded ja ajakirjandusinstitutsioonid, kes on ajakirjanduse eneseregulatsiooni organiga ühinenud, on liitumisega kinnitanud valmisolekut vabatahtlikult heast ajakirjandustavast kinni pidada. Eetikareegleid täites näitavad ajakirjanikud üles soovi läbirääkimisteks, vigade tunnistamiseks ja kõigi osapoolte ärakuulamiseks ehk avaldavad tahet oma tööd hästi teha.

Viimasel paaril aastal on silma hakanud, et Pressinõukogusse pöördujad on aasta-aastalt targemaks saanud. Üha rohkem kasutatakse advokaatide abi. Pressinõukogusse jõuavad kümned leheküljed juriidilist teksti, kus on valdavalt advokaadi kaitsetaktikal põhinev kordus. Üha enam tuuakse välja seadusepügalaid, mis ei kuulugi ajakirjanduskoodeksi ega hea ajakirjandustava alla, vaid on seadusepunktid, mille arutamise koht on kohus ja mille vastu eksimise selgitamiseks on vaja tõendusmaterjali. Kohtu eripära on aeglus ja kohtukulud, kuid põhjalikkus (tunnistajad, kolm astet, aastatepikkused protsessid). Pressinõukogu ei kuula üle tunnistajaid ega osapooli, vaid teeb otsuse kaebaja ja väljaande selgituste alusel. Pressinõukogusse pöördujal pole vaja ka riigilõivu maksta.

Advokaatide koostatud kaebustest tuleb end läbi närida. Õnneks on Pressinõukogu liikmete hulgas alati õigusala asjatundjad, praeguses koosseisus Eesti Advokatuuri kantsler Kristel Voltenberg ja Harju maakohtu kohtunik Meelis Eerik. Kaebused võiksid siiski jääda võimalikult lihtsaks ja selgeks – kümned leheküljed juristi koostatud teksti ei tähenda alati väljaandele hukkamõistvat otsust, küll aga kulutab Pressinõukogu liikmete aega ja nii jõuab üha vähem kaebusi korraga läbi arutada.

Siit ka soovitus: kirjutage vabas vormis oma sõnadega, mis teile leheloos, raadiosaates või telelõigus kannatusi valmistas, milline fakt tundus ebaõige, kuidas teie huve või õigusi rikuti, mis teid häiris. Võimalusel märkige Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt, mida teie meelest on rikutud.

Pressinõukogu tegi 2013. aastal 52 otsust, neist 25 olid väljaande suhtes õigeksmõistvad ja 27 juhul leidis Pressinõukogu, et tegemist oli hea ajakirjandustava rikkumisega.

Sagedasemate rikkumiste alla 2013. aastal võib asetada ebatäpse, moonutatud või eksitava info. Siia kuuluvad ka faktivead.

Teise suurema hulga hea tava eksimuste hulka võib lugeda lood, kus kellegi kohta on avaldatud tõsiseid süüdistusi, aga talle pole antud võimalust vastulauseks. Sageli on ajakirjanik küll osapoolega rääkinud, kuid kommentaari kõikide süüdistuste kohta ei ole küsinud. Kui artiklis on esitatud tõsiseid süüdistusi, peab inimesele andma võimaluse vastata neile kõigile, ka sellistele, mis on ilmnenud hiljem teiste allikate kommentaaridest.

Üks ajakirjanduskoodeksi punkt ütleb, et fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei või auditooriumi eksitada. Palju oli eelmisel aastal rikkumisi nii pildiallkirjades, juhtlõikudes, pealkirjades kui ka saatetutvustustes. Tihti ilmnes eksimus vaid ühes või mõnes sõnas, mis oli krõbe või liiga üldistav. Juhtus, et pealkiri maalis lugejale pildi, mida alljärgnevast tekstist ei leidnud, või tõestas lugu pealkirjale hoopis vastupidist.

Pressinõukogu poole ei tasu pöörduda juhul, kui lehes avaldatu ei lähe kokku inimese enda isikliku arvamusega. See ei kuulu ajakirjanduseetika koodeksi rikkumise punktide alla. Pressinõukogu pädevusse ei kuulu otsuste langetamine sisulistes vaidlustes, vaid ainult ajakirjanduseetika normide järgimise kohta. Samuti tasub alati enne hoolega läbi mõelda, kas kaebaja on avaliku elu tegelane, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse teravam tähelepanu ja kriitika õigustatud.

Poliitikas osalejatele, nii riigi kui omavalitsusjuhtide tasandil, oleks lõpuks veel üks soovitus: ärge püüdke Pressinõukogu valimiste eel ära kasutada, sest otsused sünnivad pärast valimisi.

Mullu lahenduse saanud kaebused Postimehe kohta Pressinõukogule

Kaebaja: Põhja-Tallinna valitsus, 17.01.2013

Artikkel: «Linnaosavalitsus teeb parklaäris kummalisi käike», postimees.ee 09.01.13

Kaebuse sisu: kaebaja leiab, et vastuste koostamiseks linnaosale antud aeg oli ebamõistlikult lühike, ega ole rahul, et leht ei oodanud ära linnaosa selgitusi. Kaebaja hinnangul sisaldab artikkel ebatäpset, moonutatud ja eksitavat infot, mille avaldamisel ei kontrollitud piisavalt info paikapidavust. Samuti peab kaebaja asjakohatuks pealkirja.

Pressinõukogu otsus: tauniv. Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Artikkel ei olnud nii päevakajaline, et selle pidi ilma linnaosavalitsuse kommentaarita avaldama. Lisaks oleks kommentaari ära ootamine aidanud vältida ka ebatäpse info ja pealkirja avaldamist. Ebatäpse info avaldamisega rikkus Postimees eetikakoodeksi punkti 1.4. ja eksitava pealkirjaga punkti 4.11.

***

Kaebaja: Yana Toom, 02.02.13

Artikkel: «Yana Toom vene ajakirjanikule: eesti keel on väljasurev keel», postimees.ee 01.02.13

Kaebuse sisu: kaebaja hinnangul ei ole ajakirjanik saanud aru venekeelsest originaaltekstist või on talle omistanud tahtlikult sõnu, mis artiklis kuuluvad ajakirjanikule, samuti on tsitaadid pahatahtlikult kontekstist välja rebitud, kusjuures kommentaari avaldatule temalt ei küsitud.

Pressinõukogu otsus: õigeksmõistev. Pressinõukogu hinnangul on Postimehe loo puhul tegemist venekeelse artikli refereeringuga, mis tingimata ei nõua intervjueeritavalt kommentaari küsimist. Samas peab Pressinõukogu kiiduväärseks hilisema kommentaari võtmist Yana Toomilt.

Kaebaja: justiitsministeerium, 20.03.13

Artiklid: «Vastuseis Priit Kama kandidatuurile püsib», PM 25.02.13; «Kama või mitte kama», PM 01.03.13

Kaebuse sisu: kaebaja leiab, et esimeses loos on esitatud valeväiteid, kuid leht keeldus neid parandamast.

1. märtsil ilmunud loos on viidatud Postimehelt vabanduse nõudmisele, kuigi kaebaja taotles hoopis valeväidete parandamist. Samuti süüdistas lugu Priit Kama valetamises.

Pressinõukogu otsus: tauniv. Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.4., mis näeb ette, et ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Pressinõukogu hinnangul oli juhtumi kirjeldus koos ajamäärusega «eelmisel nädalal» kategooriline väide. Samuti rikkus leht koodeksi punkti 4.2., mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Pressinõukogu hinnangul pidanuks konkreetse juhtumi kirjeldus sisaldama ka justiitsministeeriumi või Priit Kama kommentaari.

***

Kaebaja: Aleksander Ljubajev, 20.06.13

Artikkel: «Sisekontroll survestas ebaseaduslikult», PM 18.06.13

Kaebuse sisu: kaebaja leiab, et artiklis on tema kohta ebatõesed ja kontrollimata faktid, talle ei antud sõna ja pildiallkiri on eksitav.

Pressinõukogu otsus: tauniv. Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 5.1., mis näeb ette, et kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle pakkuda kommentaari võimalust samas numbris. Pressinõukogu hinnangul on pildiallkiri kaebajat süüdistav, mistõttu oleks pidanud küsima kaebaja kommentaari.

Kaebaja: EMT, 15.08.13

Artikkel: «EMT ohverdas vanad kunded 4G-le», PM 14.08.13

Kaebuse sisu: kaebaja leiab, et artikli pealkiri on eksitav ja pildiallkiri kirjutatud halvustavas toonis. Samuti ei ole kaebaja rahul, et neis ja juhtlõigus on esitatud info ühekülgselt ega ole arvestatud EMT-poolset ümberlükkamist.

Pressinõukogu otsus: õigeksmõistev. Postimees ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul on EMT saanud artiklis võimaluse oma seisukohtade selgitamiseks.

***

Kaebaja: Vändra vallavanem Peeter Reimann, 21.08.13

Artiklid: «Valimisseadus lubab väikevaldadest üle sõita», PM 09.07.13; «Volinik süüdistab Vändra vallavanemat mõjuvõimuga kauplemises», PM 15.07.13; «Kuidas püsida vallavanema toolil 20 aastat?», PM 17.07.13

Kaebuse sisu: kaebaja ei ole rahul, et artiklites pole sõna antud teisele osapoolele, esimest artiklit ei näidatud enne ilmumist ning lisaks sisaldavad lood moonutatud infot.

Pressinõukogu otsus: õigeksmõistev. Postimees ei rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu hinnangul on antud sõna erinevatele osapooltele ning Postimehe ajakirjanikud püüdsid saada ka vallavanema sisulist kommentaari.

***

Kaebaja: Tõnis Kõiv, 29.09.13

Artikkel: «Tarand: Ülemiste järve avamine tõstaks Tallinnas vee hinda», postimees.ee 28.09.13

Kaebuse sisu: kaebaja väitel on uudises avaldatud valeinfot, lisaks ei pakutud talle kommentaari ega võimalust vastulauseks.

Pressinõukogu otsus: õigeksmõistev. Postimees ei ole rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit, sest tegemist oli üldteada asjaga ja lisaks avaldas leht Tõnis Kõivu vastulause esimesel võimalusel.